540 päeva ilma ühtegi naist nägemata

2. juunil algas Moskva lähedal eksperiment, millega simuleeritakse 18 kuu pikkust lendu Marsile. 6 vabatahtlikku meest peavad hakkama saama ilma välise sekkumiseta. See on samuti 540 päeva ilma ühtegi naist nägemata.

Kas olete mõelnud, miks kosmonaudid, astronaudid või taikonaudid on enamasti mehed? Mina olen aga ma ei ole sellele kindlat vastust leidnud ja võin tugineda vaid oma hüpoteesile, et naiste kaasamine on kosmoselennul ainult koormaks kaelas. Mitte füüsilise vastupidavuse järgi, sest väiksem keha võiks neile isegi eeliseid anda. Ega ka mitte selle pärast, et nende skafandrist tuleks valmistada tugikaartega mudel. Pigem on asi psühholoogias ja stressi talumises. Pole midagi hullemat kui ülemusena naiste kollektiivi juhtida. Seal käib alati mingisugune “ussitamine” ja kunagi ei tea, mida võib järgmiseks oodata. Seega on rasketes oludes mõistlikum kasutada ennustatava käitumisega indiviide, sest naised, nad ei tea mõnikord ka ise, mida täpselt tahavad, rääkimata selle sõnades väljendamisest teistele. Kuid aitab sellest naiste kosmosesse saatmise puuduste loetlemisest. Vaadakem hoopis, mida mehed kaotavad selles valdkonnas monopoli omamisega.

Järgneval pildil on need 6 meest, kes siis järgmised 1,5 aastat oma elust veedavad mõnekümne ruutmeetri suuruses ruumis.

2. juunil 2010 algas Marsi katselennu simulatsioon ja 6 kosmonauti on järgnevad 18 kuud ehk 540 päeva eraldatud ülejäänud maailmast. Lõpuks simuleeritakse neile ka ajalist nihet 6 minutit kommunikatsioonis. Foto BBC

2. juunil 2010 algas Marsi katselennu simulatsioon ja 6 kosmonauti on järgnevad 18 kuud ehk 540 päeva eraldatud ülejäänud maailmast. Lõpuks simuleeritakse neile ka ajalist nihet 6 minutit(?) kommunikatsioonis. Kaader BBC uudistest.

Ma arvan, et seal pannakse inimsuhted vägagi proovile, sest kellelgi ei ole võimalik “pinge tekkimisel kusagile lahkuda”. Ma olen kuulnud, et orbitaaljaamas on taolisteks olukordadeks üks inimesest natuke suurem toru, mille saab seestpoolt sulgeda ja sedasi ennast teistest eraldada. Kuuldavasti ei ole seda küll kasutatud aga teadmine selle olemasolust annab psühholoogilist jõudu.

Olen veendunud, et lääne mehed ei saa aru kui õnnelikud on nad tegelikult, sest meie naised ei peida ennast paksu burka alla, millest vaid käed ja silmad jäävad näha. Mina näiteks lõbustasin ennast eile tänaval vastu tulevate ja ilusamate naiste Eva-kostüümi riietamisega. Mis teha, olen kõigest mees ja need tänapäeva riided ju praktiliselt midagi muud peale sünnimärkide ei kata. Eriti veel sellise +25 kraadiga on kõik kumerused ahvatlevalt näha. Ma saan nüüd mõneti aru, miks neid lõunamaa mehi (Egiptusest jne) siia tuleb. Seal on ju korralikud naised enda seksuaalsuse hõlstidega katnud, siin aga rõhutatakse just oma seksikust. Kogu väline pakend ütleb siis mehele juba ära, kas tasub huvituda ka sisemisest ilust või mitte. Lisaks puudub meie kultuuris pruudiluna ehk naise võtmiseks ei ole majandusliku jõukuse alampiiri. Üsna sageli pole vaja isegi mitte sõrmust anda ja samuti ei ole mingit naise/mehe pimesi võtmist, sest kõigi kasutuse võimalustega on tutvumiseks aega aastaid või aastakümneid. Rääkigu need naised tunnetest ja “väärtustest” mida soovivad, siis tegelikult on ainus mõõdupuu mitte millegi “pikkus” vaid paksus (rahakotil).

Ma ei vaata telest neid meeste ja naiste paaritamise saateid, olgu need siis kunagised Maire Aunaste stiilis “Reisile minuga” või hilisemad suhtekolmnurgad “Õige valik” stiilis. Ammugi mitte selliseid 1 mees ja hulk naisi teda siis ahvatlemas (möödunud aastal oli TV3 peal ka USA variant 1 naismodell ja paarkümmend “tavalist” meest). Ma ei tea, kas mõni mees üldse selliseid inimsuhete seriaale võiks jälgida aga tundub rohkem naiste valdkonnana, et vaatan, mis kellelgi on seljas, kuidas suhtlevad või kas oleksin midagi teisiti teinud. Tundub, et naistel on pidevalt see küsimus, et kuidas oleks õigem teha ja tahavad siis sellest kellegi teisega rääkida. Taolise naiste ärakasutamise vastu algatas Valter Parve isegi allkirjade korjamise petitsioon.ee lehel aga kuna varasemast on ta mulle meelde jäänud igasuguste asjade vastasusega, siis kahjuks ei saa ma teda toetada. Näiteks vastustas ta Pärnus ühe rannapargi harvendustöid ja aktsiooni käigus ronis seal puu otsa, kukkus alla ja murdis käeluu. Üsna tobe ju. Kui hakata aga mõtlema, siis äkki mingist otsast isegi kangelaslik, sest meelsuse avaldamine tõi kaasa luu murdmise. Ai-ai. Enamik protestijaid piirduvad maksimaalselt internetis oma nime kusagile kirja panemisega aga elusees ei võta plakatit kätte. Niisiis, eksisin natuke teemast kaugele.

Igatahes tuleks teadvustada, et need 6 eelneval pildil olevat meest mitte ainult ei ela järgmised 18 kuud ehk 540 päeva tsölibaadis, vaid ka ilma ühtegi naist nägemata. Mina näiteks ei kujuta ette, et järgmised poolteist aastat ei näe ma ühtegi lihast ja luust naist, ainult nende virtuaalseid kujutisi. Öeldakse, et inimene pidi kõigega harjuma aga ilmselt tuleb kosmosesse pürgijatel teha järeleandmisi kõige esmastes vajadustest. Seda siis söögi ja seksiga. Üks asjaolu, mida väga ei rõhutata on ka näiteks see, et vähemalt venelaste MIR kasutas joogivee saamiseks uriini filtreerimist ja mitte alati värske varu maapealt juurde toomist. Selline info on mul meeles koolis õpetaja jutust (Tiit Aruste?), kes oli küsinud ühelt kosmonaudilt elukutsega seotud ebamugavuste kohta ja oli siis saanud vastuse, et vesi ei ole alati meeldiv. Äkki on vahepeal tehnoloogia edasi arenenud, ei oska öelda.

Kui kellelgi on aimu, kuidas on kosmoses olijatel seksiga lood, siis võib lahkelt sellest teada anda. Minul on varasemast meeles ainult sellised infokillud, et kuigi naised on varem lendudel käinud, siis üheski programmis ei ole teadaolevalt seksuaalakti proovitud. Küll on aga teada, et kaaluta olekus kaotavad spermatosoidid liikumisvõime ja muutuvad “halvatuks”. Seega hüvasti, kosmeses rasestunud lapsed ja tuleviku põlvkond, kes sünnib pikkadel kosmoselendudel. Meil on ikkagi ainult üks planeet ja siit me minema ei pääse, et proovida Adama ja Eva kombel mõnel teisel planeedil elu alustada. Kuigi Mesopotaamiast on pärit müüdid tulnukate (Enok) saabumisest siia ja mõnda aega ka inimestega koos elamisest, siis tegelikult ei ole tõendeid, et inimese sarnased eluvormid oleksid siin planeedil tekkinud pärast mujalt saabumist või oleks varem toimunud inimkonna täielik väljasuremine. Kuigi tuleb tunnistada, et olen näinud ühte UFOde alast dokfilmi ja seal näidati küll kivimit, mille sees tundus olevat midagi poldi sarnast. Kivimi moodustamine teatavasti paari tuhande aastaga ei toimu ja sellest oleks justkui võinud järeldada, et kunagi sadu tuhandeid või miljoneid aastaid tagasi on siin eksisteerinud kas raua töötlemiseni jõudnud tsivilisatsioon või siis kukkunud alla mõni tulnukate laev.

One Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga