Hirmu riik ehk kartke elada

USA järjekordse terrorismi ohtude hoiatuse järel ei saanud ma reageerimata jätta EPL-i vastavale artiklile:

Ilmselt mingi agentuur teisel pool ookeani tundis, et nende eelarveid ähvardab kärbumine ja seda kujuteldava ohu skaalat jälle ülespoole kruttidest tõuseb inimeste hirmutunne ning saaks õigustada kulutisi turvalisusele. Näiteks Rooma, Veneetsia ja Palermo lennujaamad loobusid pärast 6-kuulist testimist kehaskännerite kasutamisest, sest nendega kulus liiga palju aega samaks tööks, mida turvatöötaja muidu oleks teinud. http://www.euronews.net/2010/09/23/italian-airport-security-axing-body-scanners/ Ma oletan, et taolisi tagasilööke turvatööstuse tellimustele leidub ka teistes riikides.

Selle praegus teate teeb eriti naeruväärseks asjaolu, et Bagrami vangi käest olevat saadud midagi teada. See on koht, kus NSVL piinas islamivõitlejaid ja nüüd teeb sedasama USA (praegu ka NATO sildiga). Seal baasis tehti pehmeks ja pakiti oranžidesse türpidesse kõik Guantanamosse lennutatud vangid. Mis kõige olulisem, siis ühegi Guantanamos alates 2002. aasta jaanuaris vangis hoitu (ja piinatu) käest pole saadud mingisugust luurele vajalikuks osutunud infot. Sinna võis sattuda ainuüksi afgaani klannide omavahelise arveteõiendamise tõttu, kus vihamees andis sind koalitsioonivägedele üles kui ohtlikku terroristi ja sai selle eest veel rahalist preemiat. Pearaha maksmine taliibide eest õhutaski seda väärarusaama, et iga vahistatu järele kirjutati sõna terrorist ja Bush sai raporteerida rahvale järjest uutest töövõitudest terrorismi vastu. Kui meenutada Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi sõnu ÜRO-s, siis 11. septembri rünnakud toimusid USA ametkondade teadmisel (või lausa osalusel) ja selle eesmärgiks oli majanduskriisi ärahoidmine (otsida välisvaenlast, inimeste tähelepanu asendusteemale juhtimine). Näiteks Pentagoni väidetavast lennukist ei jäänud alles ühtegi tükki metalli ega reisijatest surnukehi. Meile väidetakse, et 100 tonnine lennuk hävines täielikult. Kuhu kadus Pentagoni kukkunud lennuk 64 reisijaga pardal? https://www.virgokruve.com/399/kuhu-kadus-pentagoni-kukkunud-lennuk-64-reis[…]ardal/ See veel üks näide ametnike vandenõus osalemisest. Samuti sai selle kattevarjus märgatavalt piirata inimeste vabadusi ja õigusi, mis ongi konservatiivide eesmärk.

Okupandi elu ei saagi olla rahulik, sest vaenu külvates saadakse ka vaenlasi juurde. Ärge arvake, et need “terroristidena” tapetud on olnud ilma perekonna või sugulasteta, et keegi ei taha nende pärast kätte maksta.

_Reutersi andmeil tugineb USA otsus ohutaset tõsta pigem pikema aja jooksul kogunenud infole, mitte niivõrd äsja saadud spetsiifilisele infole._
_„ei pea olema raketiteadlane, oletamaks, et selle taga on islamistlikud rühmitused”._

Üsna huvitav ajupesu katse on aga järgnev:
_Terrorirühmitus al-Qaida on tõesti viimasel ajal veidi vaiksemaks muutunud, sest selle juhid varjavad end nähtavasti sügaval maa all_
_terrorismisponsor Osama bin Laden_
_populaarseim isik islamimaailmas paistab olevat hoopis Saudi Araabia kuningas Abdullah, kes on avalikus sõjas kõigi terroristidega._
Tõlge: Saudide kuningas on Lääne nukk, tema on meile hea, sest laseb riigis viibida USA sõjaväebaasidel ja müüb meile rohkelt naftat. Paha mees on Osama (sündinud Jeemenis aga perekonna ehitusäri täitis kuninga vajadusi, sealt sai perekond oma rikkuse), kes tahab sellesama kuninga kukutada kindlasti esimeses järjekorras ja äkki teise või kolmanda asjana võidelda Läänega. Seejuures on tema eesmärgiks püha maa vabastamine uskmatute vägedest, samuti pereväärtuste säilitamine (naine ei pea tööl käima, vaid laste eest hoolitsema).
Lisalugemine võõrkeele oskajale http://en.wikipedia.org/wiki/Al-Qaeda
62 % selle organisatsiooni liikmetest on kõrgharidusega. Mis on vastav protsent Lääne sõdurite seas?

Artikkel http://www.epl.ee/artikkel/584729

Eriti üllatas mind Ilmar Raag, kes minu viidatud raamatu kaante järgi teab, et tegemist on kallutatud raamatuga ja tema maailmapildiga see kokku ei sobiks. Võiks olla siiski rohkem valmis tõekspidamisi vaidlustavatele seisukohtadele, mitte neid kohe kallutatuks tembeldada.

Tegelikult on ta õigesti pakkunud, et praegu kasutatavad “meetodid” kasvatavad terroriste. Sama asi oli inglastel Põhja-Iirimaal, kus IRA vastu üritati ka inimeste vahistamiste ja karmide meetmetega võidelda, kuid tulemus oli oodatule vastupidine. Varem neutraalsed inimesed muutusid nende kogemuste järel hoopis radikaalseteks (üle poolte osalesid võitluses), seega olid jõuvõtted terrorismi ohjeldamiseks IRA jaoks parimaks uute liikmete saamise viisiks.
Praeguseks on Afganistani ja Iraagi sõjaga ning Abu Ghraibi ja Guantanamo (Bagram) vanglatega antud väga palju argumente, miks Lääs on agressor ja tema tõekspidamiste vastu (mida kannavad ju sõdurid ja teostavad relvaga käes neis okupeeritud riikides)

Siia juurde võiks lugeda ka artiklit, kus mehitamata lennuki rünnakus suri teiste seas ka 3 Saksamaa kodanikku. Millele lisasin kommentaari:

artikkel: “Ameeriklaste õhurünnak tappis kolm saksa kodanikku”
Sellise asja nimetus on “targeted killing” ehk ettekavatsetud inimeste mõrvamine, kelle suhtes on meil (Läänel) kahtlus nende seadusevastasest tegevusest või kavatsustest aga kelle kohtus süüdi mõistmise asemel me hävitame nad füüsiliselt. Kui me tahame olla paremad kui terroristid, keda ei huvita ohvri isik, siis peaksime käituma seaduste põhiselt, mitte kahtlusaluseid lihtsalt tapma. Väga kerge ja lihtne on lennata ning sildistada kõik tapetud ka terroristideks aga sedasi külvatakse vaid ebaõiglust ja vihkamist meie (Lääne) endi vastu.

Selgituseks neile kahele artiklile ja kommentaarile lisan, et ma näen meie seas tehtavat propagandat, et meiega on õigus, me peamegi araabia maailmas korda valvama ja neile demokraatiat viima kuid olen huvitatud ka teise poole seisukohtadest. Oleme selle praegu toimuva käigus kaotanud omaenda vabadusi (kehaskännerid, telefoni ja interneti logid, kiibiga passid, rahvakogunemise piirangud, jne) ja nende seas saanud okupandi maine. Meie, kes tahame väärtustada rahvaste otsustusõigust, võitleme palestiinlaste tehtud otsuse vastu, sest meile ei meeldi rahva valik (Hamas). See on silmakirjalik lähenemine, kus aktsepteerimine valimiste võltsimiselt tabatud Karzai ning ei kritiseeri Saudi Araabia kuningavõimu sealse inimõiguste rikkumise pärast (selles riigis on ainuvõim, mingit opositsiooni ei sallita, see piinatakse lääne varustuse abil surnuks).

2 Comments

  1. Mina jälle olen üllatunud, et Virgo Kruve arvas kohe, et ma ei tea tema osutatud raamatut. Olen seda diagonaalis lugenud juba 2006 aastal, kui tuli ka välja Michael Winterbottomi film “The Road to Guantanamo”. Sel ajal oli Guantanomo kuumaks teemaks.

    See raamat lähtub selgelt ühest traditsioonis, mis on lääne demokraatiale oluline. Habea corpus. Igaühel on ôigus ôiglasele kohtumôistmisele. Sellele lisandus juba 2003 aastal informatsioon, et terrorisôja raames piinati kinnivôetavaid. Just see viimane fakt käivitas terve hulga uurivat ajakirjandust, kuhu hulka vôib Dave Rose’i raamatu liigitada. Nende peamiseks motivaatoriks oli ametlikult öeldu, et Ameerikas inimesi ei piinata, sest piinamise abil saadud tunnistused ei ole kohtus maksvad.
    Siis aga tegi raamatu autor vea ja tahtis ühe hoobiga tabada kahte kärbest. Nimelt soovib ta väita, et Guantanamo tüüpi asutuste olemasolu ei abista ka lääne luureteenistusi informatsiooni kogumisel. See eeldaks, et ta kirjeldaks luureorganisatsioonide loogikat nende vaatepunktist. Seda ta aga ei tee. Selle asemel ta kasutab igas organisatsioonis leiduvaid skeptikuid, kes ütlevad, et Guantanamos ei ole suurt midagi teada saadud. Kuid David Rose’il ei antud kasutada CIA vôi armeeluure materjale. See on fakt.

    Mis tegelikult toimub, on taolist tüüpi tekstide puhul ebasümmeetriline infokasutus. Luureorganisatsioonid ei saa arusaadavatel pôhjustel oma infot jagada ja seega ei ole neil vôimalik ka avalikkuse ees ennast pea kunagi efektiivselt kaitsta juhul kui nad peaksid sattuma ebaôiglase PR surve alla. Samal ajal on kôikidel luureorganisatsioonide vastastel kasutada ohvite tunnistusi, kes teadagi ei ole huvitatudki jôustruktuuride loogika môistmisest. Nii on Guantanamot alati lihtsam inimôiguste rikkumise baasil süüdi môista, kui seletada selle tekkimise loogikat.

    Siit edasi. Jah, ma olen samuti täiesti nôus, et Guantanamo tüüpi laager osutus sôjabürokraatiale üle jôu käivaks ja seal rikuti inimôigusi. Kuid samal ajal näitab kasvôi fakt, et hoolimata ligi 6 aastat kestnud massilisest kriitikast, jätkati sinna vangide juurdesaatmist, et mingisuguse counter-insurgency loogika kohaselt oli tegemist efektiivse asutusega. Kuidas siis nii. Pakun analoogi. Eriüksuse taktikasse kuulub arusaam, et kui toimub rünnak objektile, kus on teadaolevalt nii ‘pahasid”, kui ka mitte asjassepuutuvaid tsiviilelanikke, siis rünnaku käigus neutraliseeritakse (mis ei tähenda tapmist) kôik inimesed, kes asuvad rünnakutsoonis. Pôhjus on selles, et kuna rünnaku puhul loeb kiirus, siis ei hakata rünnaku käigus selgitama, kes on paha ja kes mitte. Seda tehakse alles siis, kui vastutegevuse oht on likvideeritud. Edasi kehtib aga pôhimôte, et kord saavutatud initsiatiivi tuleb hoida. See tähendab,et tekib ajasurve kasutamaks ära vôimalikku saadud informatsiooni, enne kui vastane jôuab reageerida. Näiteks, kui on teada, et kinnipeetavate hulgas on kedagi, kes teab nende vôrgu järgmise sidemehe asukohta, siis tuleb see sidemees enne kinni vôtta, kui ta saab teada, et tema kohta käiv informatsioon on avalikuks saaanud. Järelikult tekitab see loogika surve, et igaks juhuks tuleb kôiki, ka süütuid inimesi, mônda aega kinni hoida, et info liikumist kontrollida. Loomulikult teati ka Guantanamos, et enamik sealseid kinnipeetavaid ei pruugi üldse olla ohtlikud tegelased. Kuid just nende väljasôelumisega, nii et samaaegselt ei kahjustataks vôimaliku infolekkega teoksil olevaid operatsioone, jäi sôjabürokraatia hätta.
    See tähendab kokkuvôttes seda, et kasuliku informatsiooni osakaal vôib olla 1:1000, kuid samal ajal ei tohi tekitada olukorda, et môni vôimalus jääb järgi uuritama. Taolise luure töö pôhimôte on ka see, et töö peab olema pidev, et tulemus oleks vastase operatsioone ennetav. Ja nii jôuame kôige olulisema küsimuseni. Kas me teame, kuipalju terrorirünnakuid vôi vastupanuvôitlejate operatsioone on luure ära hoidnud? Fakt on see, et me ei tea seda. See on samasugune probleem nagu küsimus, et kas me teame, mitu kuritegu on ära hoidnud politseipatrull tänavatel. Me ei tea seda, sest meil ei ole informatsiooni selle potentsiaalse kurjategija kohta, kes vaatas tänavale ja otsustas, et tema jaoks oleks tänavale minek liiga ohtlik.

    Tagasi tulles Guantanamo juurde, on oluline, et Guantanomo ei ole pôhjus, vaid tagajärg. Üle maailma, erinevate riigikordade juures, ei ole keegi välja môelnud oluliselt humaansemaid ja samal ajal efektiivsemaid sôjapidamise viise. See tähendab, et kui kusagil antakse käsk alustada lahingutegevust, siis on inimôiguste rikkumine sellega paratamatult kaasnev.
    Kui Guantanomoga on nüüd lôpp, kas see tähendab, et piinamine ja kohtumôistmiseta hukkamine enam ei toimi. Seda me ju ka ei usu. Kui kôikide arenenud riikide armeedes toimub ümberstruktureerimine, mille käigus vähenevad koosseisud, aga suureneb mobiilsus ja eriüksuste osa, siis see tähendab, et ka Guantanamo tüüpi tegevused lihtsalt teisenevad. Valik on iseenesest lihtne: Kas sa oled sôjas vôi sa ei ole sôjas. Ja siin ei tohi mind valesti môista. Ma arvan, et sôjas mitteolemine on rahu säilitamiseks tihti kordades efektiivsem, kui rahu saavutamiseks sôtta minemine. Kuid kui sôda on käivitatud, siis ei ole seda vôimalik pidada poolikute jôupingutustega, sest selle hinnaks on Sinu oma inimeste hukkumine.

    Tagasi tulles aga David Rose raamatu juurde, siis tema eesmärgiks ei olnudki pakkuda alternatiivi toimivale counter-insurgency taktikale, vaid lihtsalt hukka môista selle käigus teostatud demokraatliku riigi pôhimôtete rikkumist. Sellest eesmärgipüstitusest tulenevalt jäi tema luure efektiivsuse analüüs ilma vajalikust teooria kontkekstist.

  2. See eelnev kommentaar oli nii põhjalik, et nõuaks ka samasugust vastust aga kahjuks ei viiks see meid kuigivõrd lähedasematele seisukohtadele.
    Probleem pole mitte ainult Guantanamo vangidega ega Iraagis Abu Ghraibis ühel õhtul üles võetud piinamiste piltide ja videodega (jah, kõik need õudsed pildid tehti vaid ühel päeval, milliseid õudusi siis eelnevatel ja järgnevatel veel võidi korda saata) vaid selles, et Lääs usub vastuluure meetmete piisavust olukorra lahendamiseks. Nad lähtuvad eeldusest, et kui võtame lahinguväljalt ära “ebaseaduslikud võidlejad” (unlawful combatant), mis oli Bushi valitsuse leiutatud sõna sõjavangide kohta, et neile ei peaks laienema Genfi konventsioonid ja viime nad aastateks teise riiki, kus laseme neile häirivalt kõva ameerikalikku muusikat ja hoiamet 24/7 nende kongi valgustatuna, siis nad räägivad meile midagi. Tuli välja, et isegi aastaid kestvate ülekuulamiste, aheldamiste ja uppumise simuleerimiste järel ei saadud sealt midagi teada, mis poleks juba varem näiteks ajakirjanduses olnud. Esimesed 2-3 aastat olid vangid ka ajutistes traatpuurides, mille mõõdud olid 1,5 x 2 meetrit, magamisasemeks ole madrats põrandal ja kuigi katus oli peakohal, siis mingit varju ei olnud kõrvetava kuumuse ega sealses kliimas laialt levinud (malaaria) sääskede vastu.
    See kuidas sa kohtled oma vangistatud vastaseid, ütleb väga palju sinu enda kultuuri kohta.

    Siinkohal peaksin rääkima neist raamatutest ja filmidest, mis käsitlesid erakorralist väljaandmist (extraordinary rendition), CIA piinamislaagritest Euroopas, Lähis-Idas või Põhja-Aadrikas, mis rajanesidki just nimelt rahvusvahelistest õigustest mööda hiilimisele ja inimõigustele sülitamisele. Meenutan vaid Milanos tänaval röövitud mehe juhtumit, kes saadeti Egiptusse piinamisele ja kes jäi ellu aga ülejäänud elu liigub karkudega ning kannatab põiepidamatuse käes (teda piinati elektriga). Samuti asjaolu, et üllatust-üllatust, Itaalia riik on andnud vahistamiskäsu umbes 20 ameeriklase kohta, kes osalesid selles inimröövis ja teenisid läheduses asuvas NATO lennuväebaasis.

    Et kellelegi ei jääks valet muljet, siis ma ei arva võimaliku olevat siidkinnastes oma vihkajatega toime tulemise ja mingil määral tuleb jõudu kasutada aga antud juhul on mindud üle omaenda seadustega kehtestatud piiride ja piinatud inimesti (nende vangistamisega elust aastate röövimine on ka piinamine, lähedaste juurest eemal hoidmine), kes ilmselgelt ei kujutanud ohtu aga keda lihtsalt saadi kätte (näiteks võeti Afganistanist kinni taksojuht ja hiljem ülekuulajad vanglas tõestama, et kas ta mitte ei olnud Usama autojuht. Tuli välja, et nad polnud isegi kohtunud aga mees istus 2006. või 2007. aastani Guantanamos. Seejuures oleksime ilmselt kuulnud edukatest kohtuprotsessidest ja süüdi mõistmistest kui vangistatute vastu oleks olnud juuksekarvagi võrra tõestust. Ometigi ei meenu mulle ühtegi taolist.

    Ma olen kuidagi sattunud justkui selle Guantanamo raamatu õigustajaks ja see mulle väga ei meeldi. Ma tean seda, et usu poolt mida näed ja veerandit, mida teistelt kuuled. Kirja pandud asjad lähevad selle viimase alla. Pealegi on väga raske eristada antud juhtumil tõde vangistatute räägitu ja ametnike öeldu vahel. Seega võib tegemist olla vaid võimude liialdustest rääkiva raamatuga aga samavõrd võis olukord ka selline hirmus olla. Kui õigusriigina kujutab ennast maailmas kaks linna aatompommiga hävitanud rahvas, siis mina ei usu nende jutte rahus elamise soovidest. Ameerika Ühendriigid on alates teisest maailmasõjast rohkem kui pool aega olnud kas otseselt sõjas (Vietnam, Korea, Iraak, Afganistan) või seotud sõjategevusega (Kesk- ja Lõuna-Ameerikas). Samamoodi oli Rooma impeerium oma lõpuaegadel pidevalt hõivatud sõdimisega. Ma arvan, et üsna varsti saavad ka ameeriklased aru, et taoline sõdimine on nende riigi võlakoorma alla matnud (juba praegu on iga ameeriklase kohta välisvõlga suurusjärgus 42 tuhat dollarit ja millest nad selle tagasi maksavad, mina küll ette ei kujuta) ja küsivad, et mida oleme siis saavutanud ja saavad teada, et neid vihkab kogu maailm peale Iisraeli (millele nad annavad umbes miljard dollarit aastas ja loomulikult armastatakse kätt, mis sind toidab). Riigi sõjas hoidmine on olnud ka konservatiivide pärusmaa, sest sõjatööstukompleks on huvitatud uutest riiklikest tellimustest ja NRA on partei märkimisväärne annetaja (nii rahaliselt kui häältega).

    Küll aga tahan rõhutada, et luure õnnestumistest kuuleme me harvem kui nende ebaõnnestumistest ja selle tõttu said toimuda Madridi ja Londoni pommiplahvatused. Need on ka süüks pandud sellele samale al-Qaedale, kelle kohta varem Isamaaliitu kuulunud Heiki Suurkask tegi EPL-is artikli ning mille kommentaarid on siia edasi arenenud (mis tegelikult on hea lahendus, sest ei koorma ajalehe lugejaid). Ühest asjast aga ma aru ei saa, miks räägitakse meile ühest organisatsioonist nii Afganistani, Pakistani, Iraagi, Jeemeni, Somaalia kui Euroopas asuva Hispaania, Suurbritannia, Saksamaa ja nüüd veel ka Prantsusmaa kohta. Mina ei usu, et muidu rahvuslikult killustunud ja usuliselt vähemalt kaheks peamiseks grupiks (sunniidid ja šiiidid) jagunenud inimesed suudavad jagada mingeid universaalseid ideid ja nende järgi tegutseda eri riikides. Pigem arvan, et kui tuua analoogiat meie metsavendade ja NKVD katsetega neid likvideerida, siis oleks meile ka väidetud, et kõik need metsavennad on näiteks Metsaordu nimelise organisatsiooni liikmed. Mis sellest, et neil oli piirkondlikud (riiklikud) huvid, propaganda oleks nad sildistanud ikkagi ühe nimetuse alla. Kui loete minu poolt eelnevalt antud Wikipedia linki, siis seal isegi väidetakse, et nimetus al-Qaeda anti Bushi administratsiooni poolt ja hiljem võttis Usama ning tema mõttekaaslased selle lihtsalt omaks.

    Lõpetuseks kordan üle, et kaasaja riigid nii Euroopas kui teisel pool Atlandi ookeani tahavad inimesi hoida hirmu all ja piirata nende vabadusi. Selleks sobib ka CIA endine agent Usama bin Ladin, kes jäi NSVL-i vägede lahkumise järel Afganistanis töötuks ja pööras siis oma tähelepanu oma värbajatele kätte maksmiseks püha maa okupeerimise eest. Temaga on hea hirmutada sobivatel aegadel (näiteks enne 2004. USA presidendivalimisi tema läkitus rahu pakkumisega kui Bushi tagasi ei valitaks) ja erinevates riikides. Olgu tal õnnelik elu ka järgmised aastad, sest tema surma järel tuleks asemele 10 uut fanaatikut ja politseiriik peaks hakkama taaskord neist hirmutavat pilti maalima.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga