Linnupojad kasvasid suureks ja tulid sööma

Järgnevalt vahelepõige tõsisemate teemade juurest minu väikeste tähelepanekuteni. See puudutab lähenevat talve ja sagimist lindude toidumaja ümber.

Eelmisel laupäeval oli meil siin korralik lumekiht maas ja panin lindude jaoks välja toidulaua seemnetega. Suvel oli tihastel olnud kaks pesakonda poegi ja neid oli viimasel ajal tihti lendamas näha. Oletan, et need võisidki olla needsamad pojad, sest osad neist tundusid kuidagi väiksemad kui mõned teised. Imestasin mingil ajal twitteris, et kas tihastel võis olla meeles eelmise talve toitmiskoht, sest juba paar nädalat tagasi hakkasid nad hommikuti selle varasemas asukohas kuidagi sagedamini ringi lendama ja häälitsema. Jäi mulje, justkui nad oleksid seda otsinud, et kergema vaevaga süüa saada. Maa oli siis veel must ja mitte igal hommikul ei olnud öökülma aga ilmselt suurem osa putukaid oli juba kusagile peitu pugenud ja nende leidmine polnud lihte.

Vaevalt mõni tund pärast seemnetega karbi välja panemist oli terve parv tihaseid (nii 15-20 lindu) ja umbes poole vähem varblasi kohal ja kogu õunapuu oli lendamist täis. Mulle varblased ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi, sest nad söövad räpakalt, mäluvad seemneid oma noka vahel ja puru poetavad sinna samasse teiste seemnete juurde (võimalik haiguste levitamine) ja tavaliselt ei lase kedagi teist ka söögikoha lähedale. Tihased on paremate kommetega: võtavad seemne nokavahele, lendavad eemale oksale, päevalilleseemne koore kisuvad ümbert ära ja sisu nokkides ei takista ka kellegi teise juurdepääsu toidule. Eriti huvitavad on sootihane ja sinitihane, kes eelistavad seemnega hoopis kaugemasse puusse lennata. Eelmisel talvel oli ilmselt üks neist sellisel rännakul noka vahelt kolm seemet kaotanud ja neist kasvasid kevadel 3 päevalille. Seejuures olid nad 60 sentimeetrises ringis ja toitmiskohast umbes 50 m eemale. Justkui ühel linnul oleks täpselt samas kohas jõud otsa lõppenud ja siis seemne maha pillanud enna sihtkohta jõudmist. 2 neist olid sellised hästi paljude õisikutega ja nende seemned ei jõudnudki suures osas valmida. Kolmas aga oli üksiku ja hästi suure õiega päevalill ning selle seemned said suve jooksul ka valmis. Igatahes mina sealt ühtegi seemet ei saanud, sest sügise tulles leidsid tihased need jälle üles ja sõid kõik seemned ära. See oli täitsa põnev vaatepilt kui nad lendasid suure ja maa kohale kaardunud õie sisse (seemned olid maapinnaga paralleelselt) ja seal pea alaspidi seemneid välja nokkisid. Mis maha kukkus, selle sõid teised maapinnalt jälle ära. Ühesõnaga, eelmise talve seemnetest külvasid linnud endale päevalilled ja sügisel koristasid ka saagi, minule jäi vaid suvel kastmise rõõm ja sügisel varte üles kiskumise vaev.

Kirjutasin siin blogis 11. juulil linnupoegadest, kes olid inetult suure noka ja väikse, et mitte öelda olematu, sabaga.

Linnupoegade aeg


Suure tõenäosusega oli tegemist tookord puukoristaja poegadega, kes nüüd käivad linnumajas samuti seemneid söömas. Alust taoliseks järelduseks annab nende tiksuv või plõksiv häälitsus, mis praeguseks on mõnevõrra muutunud aga endiselt äratuntav ja sarnasus välimuses.

 

Julge puukoristaja on haaranud nokavahele päevalille seemne. Foto Virgo Kruve

Julge puukoristaja on haaranud nokavahele päevalille seemne. Foto Virgo Kruve

 

Seejuures on tegemist väga julgete lindudega, kes võivad vabalt okste ja tüve peal ringi hüpata vaid 1,5 või 2 meetrit eemal. Kohati tulla isegi lähemale. Proovisin, kas võtaksid ka ette sirutatud käest seemneid aga see pole veel õnnestunud.

 

Linnupoeg. Olematu saba, lühikesed tiivad ja suur nokk ei viita veel tulevasele vilkale putukate otsijale. Suurust on tal praegu umbes 3-4 sentimeetrit ehk tihasest poole väiksem. Foto Virgo Kruve

Linnupoeg. Olematu saba, lühikesed tiivad ja suur nokk ei viita veel tulevasele vilkale putukate otsijale. Suurust on tal praegu umbes 3-4 sentimeetrit ehk tihasest poole väiksem. Foto Virgo Kruve

 

Igatahes rasvatihased on vähemalt poole aremad kui hinnata lindude julgust nende distantsi järgi inimesega. Sootihane tuleb ka väga lähedale. Mis eriti üllatav, siis pruugib mul hommikul või pärastlõunal vaid uksest väljuda, kõndida tosin sammu, pöörata ümber maja nurga ja kõndida kümmekond sammu toidumajani kui mind on juba märgatud ja kohale on lennanud esimene tihane või puukoristaja. Siis on vaid mõned häälitsused ja huviliste arv on kordades kasvanud. Näiteks täna pärastlõunal tibutas vihma ja üks puukoristaja passis naabri sauna korstna otsas, kuid mind nähes tõusis lendu ja oli õunapuus kohas tublisti enne minu kohale jõudmist. Seda unustasin mainimast, et sootihaseid ja puukoristajaid on vähemalt 2 kui mitte 3, sest nad käivad ikka väga tihti seemne järel ja üks lind nii nobe ei oleks. Selline lugu siis lindudega, kes näivad teadvat suurepäraselt, millal on lootust seemnete tekkimisele linnumajja.

Näete ilmselt ka pildilt, et seemnete panemiseks kasutan tühja papist karpi (jogurti oma) ja see pole traditsioonilises mõiste linnumaja. Selle tingis jällegi varblaste kohalolu, kes traditsioonilise linnumaja lihtsalt okupeerisid, jäädes sinna paikselt sööma. Eelmisel talvel nägin korduvalt kui varblane või leevike istus jalgupidi seemnetopsi sees ja ükski teine lind ei saanud sealt teragi (mõnikord jätsid koortele lisaks ka sinna s…. ). Seekord katsetan siis sellist lahendust, kus avatud on ainult 1 ruudu külg ja valgusevaese ruumi tõttu ei kipu linnud sinna sisse pugema. Isegi varblased üritavad selle servas rippuda aga õnneks ei tule see neil eriti hästi välja ja nad ei ole veel õppinud seemet nokavahel kaugemale toimetama. Seevastu tihastel ja puukoristajal pole mingit raskust paki servale klammerduda, kiiresti seeme haarata (puukoristajad kipuvad isegi mitut seemet noka vahel valima, enne kui sobivaga ära lendavad) ja sellega kaugemale oksale lennata. Mõned osavamad suudavad ka lühikest aega ühe koha peal õhus püsida kui selleks peaks vajadus tekkima.

Samuti peaks selline linnumaja vähendama haiguste levikut, sest jalgupidi seemnete sees tallamine on raskendatud ja samuti on väiksem seemnete välja loopimine. Näiteks suurele leevikesel võis sobida alles kolmas või neljas seeme ja selle otsimiseks oli ta siis nokaga seemnete seas rahmeldanud nii hoogsalt, et üksjagu toitu lendas linnumaja alla maha. Sealt sõid selle siis teised linnud ära, halvemal juhul jäi see kevadeks koristada. Öeldakse, et maha peaks panema kuuseoksad, et siis ei saa maha kukkunud seemneid teised linnud süüa ja nende kaudu näiteks haigustega nakatuda aga kus on mul neid kuuseoksi linnas võtta või mis on üldse võimalused sellisel viisil haiguste levikut takistada. Praegusel juhul võin selle linnumaja teha uue kasvõi iga nädal ega pea muretsema, et kevadepoole soojade ilmade tulles saaksid linnud pisikuid näiteks toidmiskoha serva jäänud toidupurust (mille seas on näiteks haige linnu poolt mälutud seemneid).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga