Esmaspäevane aruanne endale

Mul on praegu mitu asja korraga tegemisel ja pikalt ei kirjuta.

Esiteks oli üllatus Andrei Korobeiniku Reformierakonda astumine. Tuleb tunnistada, et EPL-i artikkel oli oskuslik konks, mida isegi mina kommenteerisin ja laupäevases R2 saates “Ülekuulamine” tekkis mul kahtlus tema poliitikasse minemisest vaid korra, siis kui ta rääkis vajadusest kehtestada sotsiaalmaksule ülempiir. Olen infoteest kõrval ja selle pärast natuke üllatusin, et ta sidus ennast Eesti majanduskriis tegijatega.

Teiseks tuli talv tagasi ja valgeks läks maa.

Kolmandaks ei tööta google teenus. Annab veateate: Tekkis serveritõrge ning teie e-kirja ei saadetud. (#010)

gmail serveriviga. Autori pilt.

gmail serveriviga. Autori pilt.

Leidsin ühe foorumi, http://www.google.com/support/forum/p/gmail/thread?tid=564202ccb9221966&hl=en
kus on sama asja üle kurdetud alates 5. novembrist, kus kiri tuleb sisse, saad lugeda aga ühtegi teist valikut (vastata, teine kataloog võtta) ei õnnestu teha.

Ma tegelikult loodan, et taoline tasuta e-mail kaoks, sest jubedalt tuleb selle kaudu firmade kampaania rämpsu. Õigemini see saadetakse välja serverist Eestis aga saatjana vastamiseks näidatakse gmail.com aadressi.

Neljandaks kirjutas psühholoog Voldemar Kolga hea artikli teemal debati võimalikkus Eestis ja meie noorte väljavaated. Lisasin sellele arvamuse:

Emotsionaalselt nauditav arutlus ja vääris lugemist. Ennekõike aususe pärast, sest ka minule tundub tekkinud olevat isemoodi enesetsensuur. Kui kahtled valitsuse poliitikates, kaldud kõrvale grupimõtlemisest selle ainuõigsuse kiitmisel, siis kergemal juhul sildistatakse lihtsalt opositsiooni märkivate sõimusõnadega (kesik, jne), raskemal juhul tehakse kohe Eesti vastaseks (Kremli kaasajooksikuks).
2002. oli vist kiri “Kaks Eestit” ja kulus vaid mõni aasta kui sõna sotsiaalteadlane tuli käibele sõimusõnana. Selle järel veel punaprofessor ja muu taoline konservatiivide sõnavarast.
Ilmselt paljud ei mäleta Pronksiööde aega, kus igasugune katse valitsuse jõupositsioonide üle isegi arutleda kuulutati otsemaid riigivastaseks. Mina mäletan, et sotsioloog Juhan Kivirähk julges oma arvamust avaldada, mis ei olnud Valitsust toetav ja ansiplaste vastulöök läks isegi Riigikogus tema personaalküsimuse arutamiseni kui Igor Gräzin küsis vist kaitseministrilt, et kas sellise arvamuse järel on õigustatud tema töötamine Kaitseuuringute keskuses ehk avalikus sektoris.

Pärast seda ei ole olukord paranenud, lihtsalt eriarvamusel olijad on õppinud selle üle vaikima. Mäletate, 1. mail 2008. oli kõigi meeltel Minu Eesti ja Teeme Ära talgud ning keegi ei meenutanud 26. aprilli, kui möödus aasta kallaletungist Eesti ühiskonna ühtsusele. Läbi KÜSKi kulutati selleks umbes 20 miljonit krooni ja veel tuldi kokku ka 2009. aastal aga ühiskond ei ole isegi pärast mõttetalguid “Teeme kära” tervemaks muutunud. Muide, MTÜ Minu Eesti kuulub IRL-i poliitikule Sarrandile. Selle aasta “Ühtne Eesti” oli omamoodi punkt valitsuse ponnistustele, et keegi ometigi Pronksiööd ei mäletaks. Seekord siis naeruvääristamise võtmes.

Meie peaminister on teatanud, et ta ei hakka ühe teise partei esimehe ettepanekuid isegi mitte arutama. See näitab, et igasugune valikute arutamine on võimatu. Ma ei ole lugupeetud voldemar Kolgaga päri, et meil justkui ei ole teisi valikuid. Muidugi on, kasvõi anda 6. märtsil punane kaart Reformierakonnale. Artiklis oli ekslik väide, et majanduskriis on globaalne. Sugugi mitte, Hiina kasvas 6 %, India ja Brasiilia kasvavad. Meile lähim riik, kus SKP majanduskriisi (kaks järjestikust SKP langust) pole esinenud, on Poola.

Nokia ei ole soomlaste firma, vähemalt aktsionäride järgi võetuna pigem Ameerika firma ja suurem osa tootmisest tehakse teistes riikides(Hiina). Samuti pole Skype Eesti firma, sest selle idee taga on rootslane ja taanlane ning firma peakorter ei asu samuti Eestis.
Me jääme ka edaspidi allhankija staatusse ja Rootsi pankade armule, sest ainus õige (sallitav) seisukoht on valitsuse sõnastatud ja nemad on ka veendunud, et praegune olukord on õitseng või vähemalt majanduskriisi lõppemine. 23. detsember 2008. ütles Andrus Ansip: “Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahakski elada.” Sellel aastal ta ütles, et maksis kogu oma eluasemelaenu korraga tagasi. Pole paha!
Muidugi on tegemist enesepettusega kõige kõrgemal tasemel aga neile makstakse vähemalt selle eest. Kui mulle ka makstaks, siis äkki leiaksin argumente praeguse olukorra kiitmiseks. Senikaua aga ütlen, et nii 2003. kui 2007. hääletasin tookordse valitsuse poolt aga nüüd valin kindlasti kedagi opositsioonist, sest praegusest hullemini ei saaks riiki juhtida isegi vahanukud.

http://www.epl.ee/artikkel/586817

Selle järel ma kirjutasin arvamuse EPL-i artiklile, milles räägiti USA saatkonna poolt luuramisest Stockholmis ja Oslos aga selle kommentaari avaldamise eel aktiviseerus minus sisemine tsensor. Hakkasin mõtlema, et on umbes selline jama olukord kui oled astunud junni sisse ja keegi teine kirjeldab kah junni sisse astumist ning siis lähed temale oma juhtumist rääkima. Ühesõnaga, tuli kodeeritud sõnum aga USA saatkond tuleks viia võimalikult kaugele inimasustusest, et keegi fotograafia huviline sellele ettevaatamatusest ei saaks läheneda.

Tänases päevakorras on veel kell 15.00 algav Riigikogu istung, kus tuleb teemaks Eesti Omanike Keskliidu poolt IRL-i poliitikute kasutamine trükistes või oli see vastupidi, et kandideerivad IRL-i poliitikud kasutasid ära Eesti Omanike Keskliitu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga