Oleks aeg lõpetada eksperiment klikivalimistega

Kirjutasin Delfile artikli e-valimiste teemal.

Klikivalimiste võimalikkusest demokraatlikus riigis

Eesti elektrooniline hääletamine eirab valimiste ühetaolisuse ja kontrollitavuse põhimõtteid ning loob soodsa võimaluse häälte ostmiseks.

Minul oli võimalus osaleda e-valimiste vaatlejatele korraldatud koolitustel. Mida rohkem lugesin jagatud infomaterjale või viibisin kokkusaamistel, seda enam sain aru e-valimiste vaatlemise võimatusest.

Ma oleksin tundnud ennast koos teiste vaatlejate ja valimiste korraldajatega ühte ruumi suletuna ja meie kõigi ainsaks tegevuseks oleks olnud läbi lukuaugu ehk arvutikaabli sisse pudenevate hääletussedelite arvutisse kokku kogumine ja hiljem õigetesse kandidaatide kaustadesse sorteerimine. Kellelgi meist ei oleks olnud aimu, milline maailm ja valimissedelite saatjad on teisel pool seina.

Puudub igasugune võimalus näha arvuti kasutajat ehk valimiskabiini kasutavat valijat. Maailmas ei ole ühtegi teist riiki peale Eesti, kus valimiskabiin oleks tehtud hääletaja asukohta: tema koju, kontorisse, suvilasse, autosse või naabri tuppa.

Ühelgi teisel demokraatlikul riigil ei ole tulnud pähe, et me laseksime valijad hääletussedeleid vorpima suvalisse interneti levikuga kohta ja ei vaevu veenduma, mitu inimest sellega tegeleb või kes seisab valija selja taga. Ilmselt sellel põhjusel, et valija peab olema valimiskomisjoni poolt kontrollitavates ja hääletusvabaduse tagavates tingimustes, ongi teised riigid läinud e-valimistel valimisjaoskondades valimismasinate kasutamise teed. Taolisi valimismasinaid on kasutatud Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Brasiilias, Soomes ja mujal.

2008. aasta oktoobri viimasel pühapäeval katsetasid soomlased kohalikel valimistel Lõuna-Soomes Uusimaa maakonnas elektroonilist hääletamist valimisjaoskonda paigutatud valimismasinatega. Valijale anti pärast isiku tuvastamist valimiskaart, mille ta sisestas valimismasina lugejasse, valis puuteekraanil kandidaadi numbri valimisnimekirjast ja kinnitas selle. Elektrooniline hääl saadeti eraldatud arvutivõrgu kaudu keskserverisse ja hääletaja tagastas valimiskaardi jaoskonna töötajatele.

Hääli loeti pärast valimisaja lõppemist. Selgus, et 12 234 valija seas oli 232 kehtetut häält (1,9 %), kus valimisprotseduur oli jäetud lõpuni tegemata. Sellest veaprotsendist piisas, et elektroonilise hääletuse tulemused tühistada ja lõpetada katsetused klikivalimistega. Aprillis toimuvatele Eduskunna valimistele minnakse traditsioonilise paberi ja pliiatsiga.

Eesti kohta me e-valimiste veaprotsenti ei tea, sest kokku loetakse vaid saabunud hääled, mitte valimisrakenduse käivitamised arvutis ja hääletamisega alustamised. Just sellele aspektile osutab ka Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud Paavo Pihelgase kaebus, mis käsitles valija diskrimineerimise tüüpi rünnakut ja valimiste korraldajate võimetust tuvastada hääletaja arvutis tegutsevat pahavara või viirust.

Valimismasinatega hääletamise süsteemi on väga lihtne turvata küberrünnakute eest läbi eraldatud sisevõrgu loomise. Meie e-valimiste süsteem on kavandatud olema kõigile ligipääsetav ja avatud ning võimaldab hääletada ka kellegi teise koodide ja ID-kaardi abil. Võiks isegi öelda, et oleme liberaliseerinud häälte ostmise. Kui varem pidi valijaid meelitama ja valimisjaoskonda transportima ning isegi siis ei olnud kindel, kelle poolt ta hääletas, siis ID-kaardi nädalaks laenamine lihtsustab häälte kokkuostu. Mobiilse interneti levik on seda omakorda lihtsustanud. Kui pakkuda piisavalt meelehead, pole valijal stiimulit ka valimisjaoskonda kõndida tavalisel viisil hääletama.

Elektrooniliste valimiste läbiviimisega seotud inimesed väidavad, et nende tehnoloogia on veavaba ja kontrollitud. Ilmselt see ongi nii, kuid e-valimiste nõrgim lüli meie praeguse süsteemi juures on hoopis valija, kes asub väljaspool valimiskomisjoni kontrollitud tingimusi. Mina kasutan ka igapäevaselt elektroonilist panka ja olen teinud makseid ettevõtetele Taanis, Suurbritannias, Lätis, Poolas, Tšehhis, Prantsusmaal, Itaalias ja veel kolmes riigis, kuid valimistel hääletamiseks kõndisin ikkagi valimisjaoskonda. Põhjus on selles, et pangas jääb tehingust märge mõlemale osapoolele, klikivalimistel kajastub see ainult saaja ehk häälte lugeja poolel. Hääletajal ei ole võimalik veenduda, et tema hääl läks soovitud kandidaadile või üleüldse arvesse.

Ainus põhjus, miks maailm pole vaevunud osundama meie e-valimiste väärastumisele, on meie riigi väiksus ja tähtsusetus maailmas ning e-häälte veel väike osatähtsus (15,4 %). Isegi meie naabreid ei huvita, kes võidab valimistel ja milliste meetoditega, sest meist pole ohtu tuumariik Venemaale, meil puudub võimekus dessandiks Soome või Rootsi ning isegi lätlastel on tankid enda kaitsmiseks.

Oleks aeg lõpetada eksperiment klikivalimistega enne kui liberaliseeritud häälte ostmine on kahjustanud meie demokraatiat ja naasta inimeste poolt kontrollitavate valimisjaoskonnas toimuvate valimiste juurde. Klikisõltlaste tarbeks võib seal olla e-hääletuse võimalus jaoskonna töötajate poolt isiku tuvastamise ja hääletusvabaduse garanteerimisega.

Artikkel ilmus Delfi.ee portaalis 14.03.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/virgo-kruve-
klikivalimiste-voimalikkusest-demokraatlikus-riigis.d?id=42001449

Täitsa huvitav oli lugeda kommentaare, mida ma ise muidugi juurde ei kirjutanud aga taaskord jõuti minu isiku kommenteerimiseni. Oleks tore kui lisatakse midagi teemakohast, mitte ei demonstreeritaks oma oskust google otsingut kasutada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga