Eesti on ilma keskpangata riik

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler on ilmselt kõige kõrgema palgaga sotsiaalsel töökohal olev inimene. Kui tema asemel oleks vahanukk, siis kuni järgmiste valimisteni ei muutuks midagi halvemaks aga alles jääks kümneid tuhandeid eurosid. Bürokraatial on kalduvus hakata oma olemasolu õigustama. Nii on see omavalitsuste reformi (liitmise) puhul kui rahapoliitika ja Eesti Pangaga. Mulle meenub, et kirjutasin kunagi artikli sellest, kuidas Eesti Pank ostis 2 miljoni krooni eest oma töötajatele Microsofti kontoritarkvara Office. Juba tookord oli täiesti heal tasemel olemas OpenOffice, kuid see neile ei sobinud ja loomulikult oli ka eelarves rahad olemas, mis tuli ära kulutada.

Täna on Eesti Päevalehes Eesti Panga funktsioonide kohta pikem artikkel, milles toodi peamiste nende olemasolu õigustavate väidetana välja, et  “meie üks tähtis ülesanne on anda Eesti valitsusele ja ka teistele institutsioonidele nõu Eesti majandusarengu kohta” ja “keskpanga peaeesmärk on hinnastabiilsuse hoidmine, nii nagu kõigil euroala keskpankadel”. Peaks lisama, et Eestis puuduvad riiklikult kehtestatud hinnad ja tahaks väga teada, et kuidas nad siis hindade stabiilsust reguleerivad kui kõik kogevad ainult nende kasvamist. Halvasti või vähe reguleerite, seltsimehed Estonia puiesteelt.

Kuidas nad saavad reguleerida majandust või inflatsiooni (hindade väikest tõusu) kui nad ei reguleeri laenude intresse? Minu jaoks on iseseisva rahapoliitika tunnusteks börs ja keskpank (raha). Esimene on meil umbes kümnendi jagu juba kitsa asjaosaliste ringi mängumaa ja mitme riigi peale ühine. Keskpangast saame rääkida aga siis kui sellel on tõeline mõju käibel oleva rahavoo mõjutamiseks kas siis intresside või valuutakursi reguleerimisega. Neist esimest polegi Eestis vist kunagi tehtud ja kommertspankade laenud on antud teiste kriteeriumite (EURIBOR) järgi. Näiteks lätlaste keskpank määrab laenudele intressi, mida siis kommertspangad saavad kasutada. Samuti pole Eesti Pank fikseeritud kursi tõttu pidanud tegelema krooni stabiilsuse säilitamisega, sest rahaturgudel puudusid vahendid selle mõjutamiseks (puudus võlakirjadega kauplemine, kroon polnud valuutaturul kaubeldav, jne).
Üldiselt olen arvamusel, et keegi peab ikkagi ringlusse lastavate rahapakkide üle arvestust pidama ja selleks sobib ka Eesti Pank. Muidu võib jälle juhtuda, et inimeste käes arvatakse olevat sadu tonne münte. Soome rahapaja juht pani ka kõrvale kümneid tuhandeid münte, enne kui sellega vahele jäi. Kes raha jagab, selle sõrmede külge jääb ka midagi.

Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/597587

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga