Nõukogude stereo on nüüdisaja 3D

Pole midagi paremat kui ammu ära unustatud vana. Eelmisel aastal algas suur kära 3D seadmete ümber ja väideti, et see muudab kino ja televisiooni. Ma ei tea, mis oli pärast “Avatar”-i järgmine 3D film, mis saavutas kassaedu. Küll olen aga skeptiline 3D televiisorite suhtes, mida eelmisel aastal müüdud seadmetest oli üle maailma umbes 2 protsenti. Nimelt ennustan, et tootjate ja müügimeeste innukus ei pane tarbijaid oma seadmeid uuendama ja mingist 3D revolutsioonist ei saagi asja.

Minu lapsepõlve ajal oli Eestis nõukogude riigikord ja otsuseid tegi kommunistlik partei. Meil kõigil on hea omadus asju ära unustada või neid ilusamana mäletada ja nii jäid ka minule meelde pigem head asjad. Üks selliseid oli näiteks lastele mõeldud mänguasi, millega sai vaadata stereo slaide.

Erinevalt tavalistest diapositiividest oli neil jäädvustatud 2 identset slaidi aga väikese vahekaugusega objektiividega. Kui selline kahe pildiga slaid panna selle jaoks kohandatud seadmesse, siis tekkiski vaatajal mulje ruumilistest objektidest.

Stereo diapositiivide vaatamise seade (all) ja slaidid (üleval paremal). Foto Virgo Kruve

Stereo diapositiivide vaatamise seade (all) ja slaidid (üleval paremal). Foto Virgo Kruve

Ma mäletan, et seadme sain mingiks sünnipäevaks ja praktilist rakendust sellele ei olnud, sest veelgi raskem oli defitsiidi tingimustes leida stereo slaide. Mul on olemas ainult 1 komplekt neid 1982. aastast ja neil on kujutatud Moskva loomaaia loomi.

See eelnev oli siis kommunistliku riigi aegne arusaam ruumilisest pildist. Kapitalism vajab pidevalt uute toodete ja teenuste leiutamist ja tundub, et selle alla läheb ka 3D. Kui peame seda viimaseks moeks, siis sellele eelnes ju plasma- ja LCD-ekraanide tulek, mis vahetasid välja kineskoobiga televiisorid. Kui minna veelgi ajaloos tagasi, siis Eesti vahetas välja nõukogude SECAM süsteemi seadmed läänes kasutatud PAL seadmetele. Veelgi varasemaks minnes oli värvilise televisiooni tulek, mis vahetas välja must-valge televisiooni. Need võiksid olla suuremad muudatused või etapid televisiooni ja ka kino arengus. Nende alaliikide hulka võiks lugeda vahepeal toimunud kineskoobi suuruse muutused või näiteks stereo heli kasutusele võtmine.

3 Comments

  1. ka stereokino oli sel nõukogude ajal täiesti olemas – Leningradis (Nevski prospektil), Moskvas olid kinod, milles erinevaid kaadreid ei eristanud mitte erinevat värvi prilliklaasid, vaid erineva polarisatsioonisuunaga (vertikaalne ja horisontaalne) klaasid. Filmid olid umbes poole tunni pikkused ning muidugi sellise süžeega, milles ruumilisus eriti efektselt mõjus – otse vaataja peale kukkuvad kivid, otsasõitvad autod jms.
    Lisaks oli Moskvas panoraamkino (Borodino), kus film projekteeriti 360 kraadi ulatuses ümmarguse ruumi seinale ning vaatajad seisid selle keskel.
    Artiklis näidatud seadmele sai ise diapositiive pildistada – olid olemas kahe objetiiviga (telgede vahekaugus 65 mm)stereofotoaparaadid, nimetusi paraku ei mäleta kuid vanakraami müügikohtades võib neid praegugi leida.
    Seega pole see kõvasti reklaamitud 3D mingi uus avastus, lihtsalt tehnoloogiliselt edasiarenenud stereokino.

  2. Tegelikult on tegemist sellise asjaga:
    viewmaster.co.uk/htm/history.asp
    en.wikipedia.org/wiki/View-Master

    Mul endal oli olemas View-Master Standard No. 2014 ja ca 20 pakki ketastega, igasühes kolm ketast:
    viewmaster.co.uk/htm/g.asp

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga