Facebooki rakendused jätan kasutamata
Facebook või näoraamat on tänapäeval veel moodne, sest midagi paremat ei ole selle asemel tekkinud. See tähendab ka teavitamist võimalustest ning ohtudest, mis sellega kaasneb.
Alguseks ütlen, et mina võtan seda samavõrd avalikuna kui käesolevat blogi. Interneti puhul tasub andmete avaldamisega pigem oodata kui neid laiali jagada ja pärast olla hädas, et kuhu need kõik on levinud või kuidas neid on tõlgendatud. See tähendab siis minimaalset infot isiklike ettevõtmiste ja minu jaoks oluliste sündmuste kohta.
Samuti ei näe ma vajadust kasutada mitte mingeid FB rakendusi, sest pole neist mingit kasu märganud. Olen praegu arvamusel, et neid tehakse pigem inimeste aja raiskamiseks või õigemini nende aja kulutamiseks sellel lehel. Kui ma lugesin eilset postitust, et rakenduste kasutajal oli oht anda reklaamijale või kolmandale osapoolele liigselt palju õigusi (näiteks postitada sõnumeid sinu lehele), siis sain ka aru, miks läbinist eestikeelne noormees tegi paar kuud tagasi minu seinale 2 inglise keelset postitust. Ma kirjutasin talle tookord ja soovitasin parooli ära vahetada. Kui peaks juhtuma, et mina hakkan võõrkeeles postitama, siis öelga ka minule, et vahetaksin ligipääsu paroole. Pikemalt sellest turvaristkist saab lugeda siit:
“Meie hinnangul võivad aastate jooksul olla sadade tuhandete rakenduste kaudu lekkinud kolmandatele osapooltele tahtmatult miljonid ligipääsuload,”
http://uudised.err.ee/index.php?06228634
Juba varasemast olen ka väga ettevaatlik olnud meeldimise nupu vajutamisega ja liitunud olen vist ainult paari grupiga, mille olemasolu pean vajalikuks levitada.
Väga palju uut polegi lisada varasemale 29. oktoobri postitusele Facebook on reklaam, inimeste lähendamise asemel teeb neist müügiagendid. Selles toodud mõtetele lisan veel ühe, et FB peab aitama inimestel sisustada vaba aega või kulutada seda näiliselt mõistlikult. Ma ütleks isegi, et parem lasta tänapäeva noortel arvuti taga istuda kui jätta nad tegevusetult tänavale hulkuma. Vähemalt hiljem on arvuti logidest näha, kus nad käisid ja mida tegid ning vanemad ei pea muretsema, et kus laps parasjagu viibib.