Iirimaa eeskuju sai meil Portugali tegelikkuseks

Säästev Eesti 21 süsteemse mõtteviisi ja arengusihtide mittejärgimine on viimas olukorrani, et Euroopa tõukefondide raha läheb põhiosas betooni ja asfalti, kultuur ja inimeste harimine jäävad jälle pisku peale või tühjade lubadustega. Iirimaa eeskuju on siinmaal teisenemas Portugali tegelikkuseks. Indrek Neivelt nentis TTÜ arengukava arutelul
kibestunult: “Probleemiks on, et me võime arengukavasse ilusaid lugusid kirjutada ja valitsus võib rääkida teadmistepõhisest majandusest. Ning siis, kui lähed kahte miljonit eurot juurde küsima, laiutab peaminister käsi ning rahandusminister suurendab vaikselt stabilisatsioonireservi Saksamaa pankades. Me anname juba ka kilplastele silmad ette!”

Katkend Ülo Kaevats´i artiklist “Arengustrateegia “Säästev Eesti 21″ – uus demokraatiamuster” 2005. aasta projektist “Demokraatia ja rahvuslikud huvid”, mille leiab uuringute lehe tipust http://www.oef.org.ee/valjaanded/toetatud-uuringud.html

Kui ma sellele juhtusin, siis tabas mind väike ehmatus, sest praeguseks teame me kõik, et käpuli on kunagine Euroopa eeskuju ja mudelriik Iirimaa ning samuti ka Portugal. Kas võib olla, et oma püüdlustes neist kahest riigist midagi õppida, kopeerisime üle ka nende nõrkused? Kas meil ikka oli vaja kulutada 750 miljonit Mäo ümbersõidu ehitamiseks (summa ütlesin peast)? Kas meil ikka on vaja kulutada 500 miljonit põlevkivi aheraine mägede katmiseks? Praegu käib suur teeremont Tallinn-Narva lõigul, kus Nordecon saab umbes 40 kilomeetrit maanteed renoveerida ja arvan, et sinna kulub miljard või paar vanades kroonides. Tõepoolest, me paneme abiraha betooni ja asfalti. Mina ei tea nimetada tõelisi töökohti, mida on viimaste aastate jooksul loodud väikestes või suuremates tootmisega tegelevates ettevõtetes. Kui vaatan Haigekassa numbreid töötavate inimeste kohta, siis näen ainult tööhõive vähenemist. Seda isegi olukorras, kus omavalitsused on teinud sotsiaalseid töökohti, et inimestel oleks lihtsalt harjumus esmaspäevast reedeni kodust välja astuda.

Ma olen tõeliselt mures, et need abirahad saavad usinate projektimeistrite abiga ära kulutatud küll teede ehitamiseks, ehitustel kui maa sees veetorusid pannes aga ükski neist ei tooda meile abirahade lõppemisel kasumit. Piltlikult öeldes, saame siledama asfalti ja suurema läbilaskega valguskaabli aga meil pole vajadust kodust väljuda, sest pole kusagile tööle minna. Ekspertide seas ollakse üksmeelel, et ettevõtlusega suudavad tegeleda 6-7 protsenti ühiskonnast ja nemad võiksid endale ja teistele luua töökohad. Ometigi peaksime mõtlema, et kas Iirimaa mudel teenustele rajatud majandusest on ikka see, mis tagab inimestele tööhõive ka 5 või 10 aasta perspektiivis.

Ma saan veel ausalt kirjutada, sest pole optimistlikku suhtumist nõudval ametikohal. Kui kuulan valitsusest tulevat juttu, siis nende arvates pean mina olema täitsa kõva peaga, et ei suuda mõista kõike seda head ja helget, mida nemad seal näevad ja lähiaastateks kogevad. Mul ei ole häbi osutuda ekslikuks 5 aasta pärast aga kui meie otsuste tegijad lähtuvad praegu olukorra liialdamisest ja ilustatud faktidest, siis võib Eesti olla 2022. aastal mitte Euroopa viie rikkama riigi hulgas, vaid umbes samas seisus kui praegu Iirimaa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga