Juhtum saab sündmuseks kui seda näitab televisioon

Pierre Bourdieu raamatus “Televisioonist” on arutletud selle üle miks, kuidas ja millistel tingimustel saab mingi sündmus televisioonis uudiseks. Just seda oleks televaatajal vaja teada, et mõista TV3 uudistes eile näidatud Riigikogu ees protestivat mees, kes oli vastu Keskpartei algatatud eelnõule kuulutada ka 2. ülestõusmispüha riiklikuks pühaks. Mitte keegi poleks selle teema üle arutlenud kui see mees ei oleks oma kavatsusest informeerinud telejaama, kes siis saatis reporteri ja kaameramehe kohale.

Kõigil inimestel on Eestis õigus koguneda ja avaldada oma seisukohti. Kuni 4 osalejaga üritust ei pea isegi registreerima! Seega võiks igaüks võtta plakati, oma kallima ja 2 last ning minna tänavale piketeerima. Ometigi vaadati viltu ametiühingute protestile kui 2009. aasta suvel võeti teerulli abil vastu uus töölepinguseadus või tõsteti pensionile saamise vanust. Meie kardame protestimist, sest meil on 50 aastat kogemust, mis taolise võimudega eriarvamusele jäämisele järgnes. Enamasti oli selleks miilitsa saabumine ja äraviimine, sest lubatud olid vaid toetavad üritused, mitte vastu olemise omad.

Kuid tulgem selle Bourdieu raamatu juurde. Üsna alguses toob ta näite Kreekas toimunud juhtumist, kus 1 telekanal käsitles ühe inimtühja saare kuulumist nende riigile. Sama saare arvasid endale kuuluvat ka türklased, kes siis vastasid oma meedias. Sellele järgnes kreeka sõjaväelaste dessant saarele, mida loomulikult filmisid ja kajastasid ka kõik teised Kreeka telejaamad ja ajalehed. Vaid 1 ajakirjaniku alustatud sündmus oli liikuma pannud kõik teised toimetused ja lisaks ka sõjaväe. Türklased ei saanud sugugi alla jääda ja ka nende sõjavägi läks liikvele. Ainult väga suurte pingutustega õnnestus ära hoida kahe riigi vahel reaalse sõjalise konflikti puhkemine. Seejuures paljud vaatajad ja lugejad ei mäletanudki enam, millest see sündmus või vastasseis alguse sai (ühe ajakirjaniku ambitsioonikast esinemisest).

Meedial on halb omadus muutuda ühetaoliseks. Kui üks telekanal käsitleb mingit teemat, siis ilmtingimata arvavad ka teised, et peavad samast asjast rääkima. Puhkeb justkui toimetuste vaheline võidujooks, et kes leiab uusi ja põnevaid vaatenurki teemale või saab ihaldusväärsemaid kaadreid.

Ma ei tea, kas selle eilse sündmuse taga võib olla näiteks Reformierakond, kes erinevalt IRL-ist ei käi eriti sageli kirikus aga välistada seda ei saa. Selle poolt räägivad mitmed aspektid. Esiteks on ainult 1 osalejaga ürituse sündmuseks tegemine erakordselt madal uudiskünnis. Näiteks Riigikogu ees piketeerinud Jüri Böhm kajastamist ei leidnud. Või leidis? Ma ka kõiki uudiseid ei jõua jälgida.

Samuti on TV3 juba varem silma hakanud Reformierakond hästi soosiva suhtumisega. Nad laseksid muidugi Gräzinil vadrata veerand tundi järjest aga tasakaalu huvides tuleb see Riisalu ju ka punti kutsuda, kes on üks ebatüüpilisemaid keskparteilasi üldse.

Teisipäeval kajastas täpselt sama teemat eriti Reformierakondlik ringhääling, mille saate “Uudis+” stuudiosse helistajatest ja veebis hääletajatest toetas ülekaalukas enamus seda ettepanekut (69% gallupil “Kas ülestõusmispühade 2. püha peaks olema ka Eestis riigipüha?” http://vikerraadio.err.ee/saade/uudispluss/2366 ).

Inimesed mõtlevad praktilisest aspektist, et 1 vaba päev oleks hea. Pealegi on Euroopa Liidus peale Eesti ainult 2 riiki, kus seda ei tähistata (vist oli Küpros ja Malta) ning ülejäänutes seda tehakse. Reformikad näevad selles aga majanduskasvu takistajat, sest töötaja tuleb ju viimase piirini ära kurnata (tööseadused, pensioniga viivitamine).

Ma poleks üldse imestunud kui Eesti jääks ka edaspidi Euroopas vastuvoolu ujujaks, sest ettepanek tuli “halva” partei poolt ja selle pärast pidi valitsus selle tagasi lükkama. Mina mäletan ainsa rahva soovi arvestamisena umbes 2003. aastal vööndiajale ülemineku ärajätmist ehk siis kella ei keeratud. See oli populaarne aga kestis vaid mõned aastad, siis said ametnikud jälle võimu enda kätte.

Kokkuvõttes siis muutub televisioonis sündmuseks see, millest toimetaja saab aru ja mida ta peab tähtsaks või suure hulga vaatajaid toovaks. Arvestades eestlaste suurt usuleigust (vaid 16% usub jumalat), siis toetus ülestõusmispühale pole ilmselt väga suur ja väga väike osa teab selle tegelikku tausta. Samuti on võimalik kasutada ettepaneku tegija isikut ehk siis lõhestada inimese KE vastaste ja pooldajatena.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga