Mugavuspresident veel viieks aastaks
Laupäeval sai selgeks, et kuni 2016. aastani on Eesti Vabariigi presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Seda ei näi miski muutvat, sest vana kolmikliidu lepe on taaskord sõlmitud. Mõõdukad (praegu SDE), Isamaaliit (praegu IRL) ja Reformierakond on lõpuks leidnud ühisosa võhenõudliku poliitiku näol, kes ei esita uusi mõtteid, kasutab käibetõdesid ja sekkub minimaalselt parteide tegevusse. Ta noomib neid ainult oma kõnedes, mis ununevad juba söömingu lõppemisel. Pealegi on loovutanud täidesaatvale võimule osakesi oma võimust. Täiesti võimalik, et kaitseväe juhataja nimetamisest loobumine oli vaid üks osa suuremast paketist, millega THI garanteeris omale tagasi nimetamise.
1 kandidaadiga ei toimu mitte valimised, vaid ametisse nimetamiseks. Meie Eestis arvame, et oleme paremad kui diktatuuridena käsitletavad riigid, sest meil on siin ju valimised. Vaataks seda õige lähemalt ja võrdleks Eestit Valgevenega.
Valgevene presidenti sai valida rahvas. Eestis valib presidenti 101 erakondade esindajat parlamendis. Seega mitte otsevalimised vaid esindajate kaudu valimine. Seejuures oli teada ainult SDE ja Reformierakonna valijatele, et selle kandidaatide poolt hääletamisel annad toetuse Ilvesele. Seda oleks võinud eeldada ka IRL-ilt aga see polnud kindlalt teada. Kuid vaatame nüüd nende 3 partei taga olevaid hääli Riigikogus ehk kui palju toetust said praegused liikmed. Reformierakonna 33 saadikut said kokku 69 222 häält, Sotsiaaldemokraatide 19 saadikut 53 901 häält ja IRL-i 23 saadikut 50 672 häält. Kokku teeb see 173 795 valija otsest häält. Hääleõiguslikke valijaid oli meil 913 346 inimest, mis annab 19,02% hääletamas käinutest, kelle hääl läks praegusele Riigikogu liikmele, kes tõenäoliselt hääletab THI poolt.
Valgevenes sai Lukašenko otsestel valimistel 5 122 866 inimese toetuse ja see oli 79,76% valijate üldarvust. Eestis saab THI ilmselt 75 saadiku toetuse, mis 74,25 % valijate üldarvust või 0,0082% kodanike üldarvust.
Näiliselt tundub, et nii Lukašenko kui Toomas Hendrik Ilves on saanud tugeva toetuse, mis on 3/4 valijate üldarvust. Tegelikult on vahe aga selline, et iga Riigikogu saadiku kohta leidus 68 304 valgevenelast, kelle arvates Lukašenko oli sobiv presidendiks.
Mul on kurb meel, et oleme demokraatiast ehk kodanike hääleõigusest sedavõrd kaugenenud, et isegi Valgevene ja Lukašenko tundub demokraatlikumana.
Seejuures peaks meenutama, et rahvale on presidendi otse valimist lubanud Lennart Meri Riigikogus oma viimasel ametisoleku päeval kui andis ameti üle Arnold Rüütlile, Reformierakond algatas vastava seaduseelnõu presidendi otsevalimiseks umbes 2002. aastal ja Urmas Reinsalu pani 2004. aastal üles suure plakati samasuguse lubadusega, mis oli 9-korruselise maja kõrgune.