Araabia kevade kontrollimine

Egiptus tundus demokraatia võiduna. Tuneesia käis ka kuidagi kiiresti. Siis tuli Liibüa, mis eile jõudis NATO liikmesriikide Suurbritannia ja Prantsusmaa kopterirünnakuteni sealse valitseja kukutamiseks. Samuti tuli eile teade, et Jeemenis tulistati presidendi paleed rakettidega ja 33 aastat võimul olnud president Ali Abdullah Saleh sai vigastada. Süürias hukkus 60 protestijat, sest seal käib samuti võitlus aastakümnete eest võimu kindlustanud poliitikute vastu.

Kaardile vaadates tundub, nagu oleks araablaste asualad Alzeeriast idas kuni India ookeani kallasteni haaratud rahutustest. Isegi põhjapoole jäävad Bahrein, Afganistan ja Pakistan on rahutud.

Ma mõtlesin selle peale ja ei osanud leida ühtegi head selgitust, miks levib rahuolematus aastakümneid võimul olnud valitsejate vastu just nüüd sellel aastal. Muidugi räägitakse Lääne telejaamades, et tegemist on araabia kevadega. Meenutab mulle Ukraina, Valgevene, Gruusia, Kesk-Aasia ja igasuguseid muid lillede nimelisi revolutsioone või nende nägemusi. Ainult Liibüa puhul on selge, et asi käib naftafirmade huvides. Ülejäänud riigid (Süüria, Egiptus, Jeemen, Bahrein) tunduvad pulbitsevat hoopis teistel põhjustel. Ennekõike suure osa ühiskonna ignoreerimise tõttu endale võimu kindlustanud grupi poolt.

Demokraatia levikut neisse riikidesse mina küll ei usu, sest nende ühiskondlik struktuur ja ootused võimule on hoopis erinevad. Seal oodatakse rohkem ülevalt alla tulevaid korraldusi, mitte valijatelt alt ülesse saadetava sõnumi kuulekat täitjat. Millest järeldub, et uusi valitsejaid ja režiime ei saa inimesed sugugi rohkem mõjutada kui neid praegusi. Järelikult toetame muutusi, sest praegustega me pole rahul ja malemängu nupud on vaja välja vahetada uute nägude ehk etturite ja viguritega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga