Võlad ajasid IRL-i opositsiooni kihelema

Eile saime siis teada, et ka Isamaa ja Res Publica liidus on lõhe, mis tähendab vanade isamaaliitlaste erimeelsust praegu domineerivatel kohtadel olevate nooremapoolsete respublikaanidega. Tuuli Koch on kirjutanud artiklis, et on loodud lausa eraldi klubi, mille liikmed arutavad olukorda ja unistavad uue partei loomisest. Hm, tundub justkui uus tagatuba, mille moodustavad need, kes praegu enam otsuste juures ei ole.

Kui ma lugesin neid toodud nimesid: Tõnis Lukas, Andres Herkel, Andres Ammas, Mart Nutt ja Aimar Altosaar, siis mina neid küll uue partei loojatena ei kujuta. Nad kõik on olnud varem võimul, me teame nende käitumist ja eelistusi. Kui Andres Ammas unistab noorema põlvkonna tulekust ja uue partei loomisest, siis tegelikult näen mina selles tema soovi saada nukujuhiks ehk siis kaardina taguseks kardinaliks. Oma algusajal loodi ju ka Res Publica ärimeeste poolt projektiparteina ja selle juhtfiguurideks värvati või osteti tõepoolest seda uskunud inimesed, keda siis lihtsalt kasutati etturitena. Muidugi mõnedest arenesid välja ka vigurid, mis mängivad veel tänapäevasel poliitika malelaulal.

Mis põhjustel võime kuulda õukonnameediast teateid, et IRL-is toimub sisemine käärimine? Esiteks võib olla vajadus neid pettunuid erakonnast veelgi kaugemale tõrjuda. Siis on võimalik variant, et Reformierakond asus (artikkel ilmus ju kommunistide häälekandja Edasi mantlipärijas) sellega oma valitsuspartnerit lõhkuma. Mina näiteks mäletan veel seda Juhan Partsi valitsuse aega kui Isamaaliit istus parlamendis opositsioonis ja võimul oli Res Publica tiib. Ilmselt praegu on kujunenud sama olukord, kus formaalselt on ühendpartei võimul aga endised isamaalased sitsivad opositsioonis.

Tõnis Lukas on lumest lubadustega haridusminister. Talvel enne valimisi kirjutas alla palgatõusu kokkuleppele, koos lume sulamisega kadus ka lubaduselt rahaline kate. Foto Virgo Kruve, Tartu

Tõnis Lukas on lumest lubadustega haridusminister. Talvel enne valimisi kirjutas alla palgatõusu kokkuleppele, koos lume sulamisega kadus ka lubaduselt rahaline kate. Foto Virgo Kruve, Tartu

Kas ma võiksin nende mõtetega kaasa minna? Ma ju ka arvan, et 4 parteid on vähe ja Eestis on ruumi uuele erakonnale. Kuigi ma olen oodanud uut projektiparteid alates roheliste tulemisest, siis mina ei usu võimalust vanale koerale uusi trikke õpetada ehk siis seniste poliitikute juhtimisel teha midagi uut. See saaks olema vana kordamine. Partei on alati oma ajalises taustsüsteemis ja seda ei saa varasemate mudelite ja oskusteabe kohaselt korrata.

Järgmiste valimisteni on jäänud 2 aastat ja 3 kuud ning tegelikult on aeg sobiv uue erakonna algatamise ideega lagedale tulemiseks. Suvisel ajal see tõmbab meedias tähelepanu ja äkki isegi tooks kokku veel neid ärksaid, kes sinisilmselt usuksid oma missiooni poliitikuna. Eriti praeguse kõrge tööpuuduse kontekstis, kus erakond võib tähendada ka töökoha saamist, ei oleks asutamiseks vajalike inimeste leidmine raske. Hoopis keerulisem on identifitseerida see valijagrupp, kes on pettunud senistes parteides ja soovib leida midagi uut. Ma ütleks, et tuleb leida need lühikese mäluga inimesed, kes kunagi hääletasid Res Publica poolt, siis Eestimaa Roheliste poolt ja seekord jätsid ilmselt hääletamata. Muidugi tuleb meenutada, et IRL-i liige Raul Sarandi oleks võinud teha Minu Eesti nimelise partei selle Saku Suurhallis toimunud teater NO99 etenduse “Ühtne Eesti suurkogu” eel aga ta ilmselt sai korralduse projektile pidurit tõmmata. See oleks olnud ühiskonnas pingete leevendamise ventiil, millega oleks võetud ära aur opositsiooni tagant. Ilmselt valimisfunktsionärid hindasid õigesti, et KÜSK-i toetusrahade toel uut erakonda asutada ei saaks (korruptsioon!) ning see mõte jäeti oma hääbuvalt surema.

Mis puudutab pealkirjas viidatud võlgade mainimist, siis ilmselt ei meeldi kampsunitele ka nende pesakese Wismari 11 müük, mille ilmselt tegid ära pragmaatikutest respublikaanid. Nad on nii pragmaatilised kuivõrd üks kaan saab olla, kes imeb ennast peremeespartei külge, kasutab selle finantsilisi vahendeid oma võimueesmärkide realiseerimise ajal. Kuigi Tõnis Lukas, Andres Herkel, Andres Ammas ja Mart Nutt võivad süüdistada praegust esimeest Mart Laari respublikaanide käes pantvangis olemises, siis neil ei tasuks muretseda rahvuslike aadete eest seismise hääbumise pärast. Seda on vaja ka kaanidele, sest see töötab teatud hulga valijate poolehoiu pälvimiseks.

Ma arvan, et see artikkel oli üks sisutühi infomüra, sest lõpus tuuakse sisse uue partei moodustumisest rääkides ka Keskerakonna teisitimõtlejad, kes kerge liigutusega seotakse tulevases erakonnas kokku. Sellisel juhul peaks see olema mingi siseopositsiooni erakond, mille moodustaksid varem erakondadest lahkunud. Ärge siis unustage Trubetskyt oma parteisse kutsumast, sest tema viimane algatus oli ka partei asutada, mis suretaks välja kõik teised parteid. See oleks veelgi kõvem sõna kui Reformierakond, mis ei ole suutnud oma konkurente veel täielikult välja suretada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga