Mille külge on kinnitatud Keskerakonna rooliratas pärast 27. augusti kongressi?

Möödunud nädalal (28. juulil) sai terve tunni Vikerraadio saates “Uudis+” rääkida Ain Seppik. Ma ei mäleta, et talle oleks eelnevatel aastatel rohkem sõnavõimalust antud kui lühikesteks kommentaarideks. Seekord oli Lauri Hussar ja Erki Bahhovski (?) üllatavalt heatahtlikud ja raskeid küsimusi ei esitanud ning lasid rääkida enamasti külalisel. Kui ma seda kuulasin, siis tekkis mul mõte, et tema kaudu tahavad teised parteid tegelikult teada, milline olukord on tema erakonnas ja ajakirjanikud on lihtsalt kavala ülekuulaja rollis. See pidi siis neile andma infot eelnevate rünnakute edukusest. Kapogate oli ju ligi 8 kuud tagasi. Meenutan, et see esmalt avaldati ajakirjanduses (Postimees, varasem Tartu Edasi) ning alles selle järel hakkasid peaminister ja president asja kohta selgitusi andma ning alles kolmandas etapis teatas Kaitsepolitsei oma avalduses, et kuritegu hoiti ära. Tegelikult jättis politsei avalikustamata, et küsimine (ilmselt seda ka ei olnud) ei oleks olnud karistatav ning samuti pole kriminaalkorras karistatav erakonna ebaseadusliku annetuse saamine. See on ka põhjus, miks kapogate tuli avalikuks pööratud kujul ehk esmalt ilmus ajakirjanduses ja alles päevi hiljem ütlesid jälitusorganid selle kohta midagi. Kõigil muudel juhtumitel (Panov, Viisitamm, Parbus, Sepp ja muud KE taustaga ametnikud) toimus esmalt vahistamine, tavaliselt tehti seda telekaamerate juuresolekul ning ajakirjandusel lasti päev või paar spekuleerida oletatava süüdistusega ning alles selle järel võttis prokuratuur sõna ja inkrimineeris tavaliselt kahtlustuse korruptsioonis. Mineviku kogemustest teame, et need protsessid lõppesid süüdistatavate õigeks mõistmisega, viimati sai Simmo Saar üle poole miljoni krooni advokaadile tehtud kulutustena riigilt tagasi (igalt kodanikult 1,75 krooni maksuraha).

Eesti valimiste kohta kirjutatud OSCE vaatlusraportis on eraldi lõigud kirikuskandaali ehk idarahaskandaali ehk kapogate´i kohta ja selle koostajatega vestelnud poliitikud avaldasid arvamust, et ebaseadusliku annetuse vastuvõtmine tuleb taas kriminaalkorras karistatavaks muuta. Praegu puudub selle kohta paragrahv ja isegi kui mingit raha oleks saadud, siis selle eest ei saaks kriminaalkorras karistada. Järelikult poleks saanud teha avalikku vahistamist ja sai piirduda vaid meediapeksuga.

Kolmapäeval ilmus Õhtulehes pikk Mart Viisitamme arvamuslugu, kus olid loetletud võimalikud kaotajad kui Savisaart ei valita tagasi.

kindlasti kaotab ka parempoolne nn. mainstream-meedia, kellel on edaspidi oluliselt raskem põhjendada iga praeguse valitsuse poolt kokkukeeratud käkki väitega, et Ansipi võimulolek hoiab Eesti jaoks ära kõige hullema – Savisaare võimule tõusmise.

Teiseks kaotajaks on Ratase võidu puhul kaitsepolitsei. Kui Venemaa mõjuagent on poliitiliselt kaardilt väljas, jäävad ära ka suured politseioperatsioonid ning raportid. Ja kes teab, ehk hakkab kapo korruptante otsima teistestki erakondadest?

Üllatuslikult on kõige suuremad kaotajad Ansip ja «äraostmatud». Kuna Eesti poliitika põhineb paljuski vastandumisel, siis vaenlase kuju kadumine teeks praegused riigijuhid nõutuks. Oleks ju koomiline väide, et Ansipit tuleb maksku mis maksab tema tegudest hoolimata peaministri ametis hoida, sest muidu hakkab Eesti eest otsuseid tegema Ratas?

http://www.ohtuleht.ee/437736

Suurimad kaotajad on ilmselt tõesti Savisaarele vastandujad ehk siis poliitiliselt Reformierakond ja IRL ning ajakirjandus, kes kaotab oma antikangelase. Kellegi teise nimi ei jaga nii tõhusalt inimeste arvamusi pooldajateks ja vastasteks ega tekita sellist kommentaaride hulka.

Ma olen rõõmus, et meedias saavad sõna ka keskerakondlased (Seppik ja Viisitamm), kes varem pole selleks võimalust saanud, kuid olen kurb, et seda võimaldatakse neile laeva kapteni pihta tulistamiseks. Tegemist pole täppistulistamisega, vaid pihta saab kogu laevatekk ja seda väljendas ka juulis toimunud populaarsuse langus. Valitsuses olevate parteide jaoks on see muidugi hea märk kui keskpartei kolgib omavahel ja ajakirjanikud otsivad uusi vaatenurki selle kajastamiseks aga tegelikult käib tulevaste valimiste positsiooni nõrgestamine.

Tehes oletuse, et Jüri Ratas on tänu respublikaan Ott Lumi antud suhtekorralduslikele nõuannetele ja Seppiku, Viisitamme, Laaneti ja teiste senises juhtkonnas pettunute toetusele valitud Keskerakonna esimeheks, siis millises seisus erakonna ta saaks? Ainult eriti lihtsameelsed usuvad, et erakonna esimehe isikust sõltub poliitikasse kaasamine. Seda on näidanud ju Siim Kallase ja Andrus Ansipi esimesed valitsused, et Savisaare veregrupp sobib küll reformierakondlastele valitsusliitu võtmiseks. Mis on siis vahepeal toimunud, et nüüd enam keskparteid mängu ei võeta? Ilmselt Seppik, Viisitamm ja Laanet vastaksid, et Savisaare maine sai Pronksiöö ajal rohkem kahjustatud kui eelneva Keila-Joa majaostu käigus või hiljutise kapogate´i tõttu ja selle tõttu tuleb lipp välja vahetada, sest tahetakse osaleda mängus. Ausam oleks muidugi öelda, et meie tahame ka konkureerida vaid eestikeelsete valijate häälte pärast, sest venekeelsed kodanikud on meie jaoks võõrad.

Mina arvan, et tegelik põhjus Savisaare kõrvale jätmiseks on selles, et Ansip ja Laar on ennast vastandumise läbi mänginud sellest koostöö võimalusest ilma ja nad tahavad teha poliitilisi kokkuleppeid nendega, kellega pole varem nii resoluutselt koostööd välistatud. Kas võib olla, et reformitripper on nakatanud IRL-i ja äraostmatute ning kampsunite sisevõitluse tõttu otsib Reformierakond endale sobivat asendusliiget valitsusliitu, kes poleks ka väga nõudlik? Ei, siiski mitte, nad lasevad pigem keskparteil nälga surra, sest tänu kaitsepolitsei kaasamisele on ära hirmutatud erakonda rahaliselt toetanud inimesed ja seda näitab kasvõi majanduslik olukord. Kui ma võidaksin lotoga suurema summa, siis annetaksin sellest enamuse neile, sest Ansipi poliitilised valikud on väga valusad olnud (oleme kaotanud 111 tuhat töökohta).

Igatahes minu jaoks ei tundu Seppik, Viisitamm ja Laanet rooliratta juures seisjatena sugugi paremad kui Klandorf, Kallo või Reps. Järelikult pole ka vahet, kas esimehena jätkab Savisaar või valitakse Ratas, sest poliitilisi jõujooni see ei muudaks. Keskpartei peab leidma muu vahendi isolatsioonist väljumiseks, selleks pole esimehe isik.

Katse Savisaart erakonnast eemaldada on justkui südameoperatsioon ilma narkoosi ja elustamise aparatuurita ehk patsiendile ülimalt valus ja kindla surmaga lõppev. Meenutame kasvõi Rahvaliidu saatust kui erakonnast eraldati Villu Reiljan ja asjad anti noorema Karel Rüütli kätte.

Mul on hea meel, et ma ei kuulu enam erakonda (juba 2 aastat ja 7 kuud), sest praegune esimehe valimise kampaania kandumine meediasse on juba inetuks muutunud. Ma arvan, et keskpartei võimalused oma põhikirja realiseerimiseks on koos Savisaare juhtimisega suuremad kui ilma selleta. Muidugi tal on puudusi ja ta on teinud vigu aga ta tunneb ka seniseid mängureegleid ja osalejaid. Ma usun, et Jüri Ratas teeb enda huvidest lähtuvalt valikuid ega muutu sihipäratu kritiseerimise etturiks. Kõik tema taga seisjad ja ta ise on olnud erakonna otsuste tegemise lähedal ja praegune vastandumine ei tulene põhikirjalistest eesmärkidest, vaid personaalsetest tunnetest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga