Eliidi hariduse probleem
Mõeldes Eesti praeguse majandusliku olukorra üle ja miks me üldse selleni jõudsime, tuli mulle pähe, et meie otsuste tegijad on oma hariduse omandanud aastakümneid tagasi. Kõik meie erakondade esimehed ja ministrid läbisid haridustee ENSV koolides või lõpetas parimal juhul isesesvuse taastamise algusaegadel. Isegi siis said nad ilmselt varasemast jäänud õppejõudude poolt neid samu teadmisi, mida jagati 5 aastat tagasi. Muidugi on inimene ära unustanud suure osa neist teadmistest, mida ta viimased 5 aastat pole vajanud aga ometigi pole ära unustatud teadmised või hoopis teise valdkonna eriala teadmised need, millele saaks ehitada poliitiliselt põhjendatud otsuseid.
Ma arvan, et see ongi põhjus, miks 2009. aastal elas iga 5 inimene siin vaesuses. Seejuures meie endiga võrreldes. Kui võtaksime Euroopa Liidu keskmise vaesuse, siis see oleks muidugi märgatavalt suurem. Äkki isegi 1/3 või lausa pool, ma ei tea seda ja ei hakka siinkohal ka otsima.
Muidugi saab seniseid teadmisi uuendada ja täiendada aga kas neil on selleks aega pingeliste tööpäevade kõrvalt? Ma arvan, et meie praegused poliitilised ja majanduslikud liidrid on oma erialadel sama hästi kui iseõppinud. Sellest räägib näiteks tänane delfi arvamus, mille järgi Toomas Hendrik Ilves on samavõrd ekspert kui politoloogia kursuse materjale valikuliselt lugenu, kes pole isegi tänapäevase bakalaureuse teadmistega (erialalt õppis ta psühholoogiks).
Mis toob meid tagasi selle algse probleemi juurde, et kuidas rakendada viimased teaduslikud põhimõtted ja mudelid riigi juhtimisse ning mitte takerduda aastakümnete taguse hariduse kammitsatesse. Ma arvan, et see probleem ongi lahendamatu ja parim, mida saame teha, on oodata põlvkondade vahetumist. Kuni jõuavad otsuste tegemiseni ka need, kes on selle eriala läbinud. Muidugi jääb võimalus, et selleks ajaks on ka nende õpitu vananenud või nad sellest suure osa ära unustanud aga kindlasti ei saaks me minna äsja ülikooli lõpetanutele otsustusõiguse andmisele. Ma ise oleksin selle kohta ilmselt 8-9 aastat tagasi teisiti arvanud aga olen lihtsalt vaheapeal targemaks ja vanemaks saanud ning mõistnud, et teooria ja praktika ühildamiseks ongi vaja elukogemuseks nimetatavat asja.
Üks võimalik lahendus erinevate hariduse põlvkondade probleemi vastu oleks näiteks noorte nõunike palkamine aga see pole ka ilmselt täiuslik lahendus. Ilmselt peaks THI oma lähikonda palkama mõne rahvusvaheliste suhete bakalaureuse, kes on selle omandanud viimase 10 aasta jooksul ja oskaks talle ka muid ideid jagada, mis laseks teda eksperdiks pidada ka politoloogidel ning mitte ainult teisi erialasid õppinutel.