Agendi likvideerimine

Mida rohkem ma mõtlen eelmise neljapäeva sündmustele Kaitsetusministeeriumis, seda rohkem imestan Karen Drambjani halba õnne. Alustame kasvõi sellest, et ta valis ründamiseks päeva kui terve 1 korrus oli töötajatest tühi. Kui tal oli mingi sõnum või eesmärk, siis see jäi täitmata, sest ta lasti kohapeal maha. Ilmselt oli ta oma kodu kaotamisest meeleheitel ja oleks valinud vanglas elamise, kus on katus peakohal ja toidetakse regulaarselt aga ka seda ta ei saavutanud. Ainsa eesmärgi, mille püstitamise korral ta võis lugeda täidetuks, oli enesetapu asemel suremine politsei kuulide läbi.

Õnneks ei ole ma ainus, kes juhtunu üle endiselt mõtleb.

Kas kutseoskustest annab märku tõik, et kriisiläbirääkijail ei õnnestunudki sissetungijaga kontakti luua? Ja kui professionaalne on eriüksus, kes oskab kriisi lahendada üksnes mahalaskmise teel? Ei taha uskuda, et too üksus ei suudaks vajaduse ja tahtmise korral asju muudmoodi lahendada. Seega peab kahtlema, kas sissetungija mahalaskmine polnud mitte poliitiline otsus. Norra hiljutise tragöödia «peakangelane» naudib meediatähelepanu ja tutvustab maailmale oma vaateid. Kui selgus, et sissetungija oli Eesti võimude suhtes kriitiline muulaste esindaja, polnud vaja palju fantaasiat, kujutamaks ette, missugust vastukaja asja menetlemine idanaabri meedias oleks tekitanud. Rõhutas ju ka Laar sissetungija poliitilist tausta. Asjade säärase käigu vältimiseks olnuks kiusatus sissetungija suu igavesti sulgeda kerge tulema. Usaldusväärsust ei suurenda vastuoluline teave esmalt sisstungija enesetapu, seejärel aga mahalaskmise kohta. Parima hinnangu andis kaitseministeeriumi kriisile aga politsei ise – info toimunust oli olemas, ent selle jagamisel jäi täpsusest vajaka. Paraku on ebatäpne info kasutu – ja ennekõike ebaprofessionaalne.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/439458

Ma läheksin isegi kaugemale. Oletaksin, et Drambjan oli teinud koostööd nii Vene kui Eesti luurega aga need mõlemad olid ta viimastel aastatel maha kandnud. Ta ei olnud enam kasulik kummalegi poolele, sest Pronkssõdur oli teisaldatud. Mis oleks võinud olla see muu ühiskonda provotseeriv asi, mille ümber poliitilist võrku punudes oleks ta võinud Eesti ametnikele kasulik olla?
Politseile oli ju antud täiendavaid õigusi juurde, ametnike kontrolli vajadused olid selleks hetkeks ammendatud ja loomulikult jäeti ta sellises olukorras turumajanduse meelevalda. Seal ei läinud tal hästi nagu ka kümnetel ja sadadel tuhandetel teistel majanduskriisi tõttu kaotanutel.

Samuti polnud tal abi loota Öise Vahtkonna taolistelt liikumistelt, mis pole pärast Pronkssõdurit suutnud leida Eesti ühiskonnas teist valusat kohta, millele vajutades ühiskonda oleks võimalik survestada (Moskva huvides).

Ma oletan, et teda hoopiski kasutati ära ja tehti temast niiöelda kasulik idioot. Näiteks võttis temaga ühendust mõni “tuttav” näiteks 1993. aastal kodakondsuse saamise ajast ja uuris tema elu-olu üle. Kuuldes, et ta on kaotanud oma kodu ja kogu varanduse, võis ta teha pakkumise, et teed ühe poliitilise operatsiooni, saad paar aastat vanglat aga sealt välja tulles tühistame sinu võlakoorma (võlakaitse seaduse alusel) ja alustad elu uuelt lehelt. Talle anti ette kuupäev ja tegevus, millega ta pidi missiooni läbi viima. Kava järgi pidi ta sellest eluga pääsema ja tal oleks olnud võimalus hirmutada Kaitseministeeriumi, mis pealegi on NATO ametnike töökohaks. Tema oleks saanud kuulsaks, Venemaa oleks saanud plusspunkte (näidata Kaitsetusministeeriumi saamatust) ja oleks pääsenud lähiaastate eluraskustest.

Ta arvas, et tema juhib mängu aga tegelikult juhiti tema tühja ministeeriumisse. Püüti niiöelda lõksu. Tal olid suitsupommid aga neid polnud inimeste hirmutamiseks võimalik kasutada, sest terve korrus oli sisuliselt tühi. Need paar töötajat olid lihtsalt juustuks rotilõksus.

Minu jaoks on liialt palju õnnelikke kokkulangemisi Kaitsetusministeeriumi poolt (minister viibib Krossi pulmas, töötajad on väljasõidul, kaitseliitlaste “kangelaslik” vastupanu, Drambjani jäämine ühte kabinetti ja seal tapmine), mis tekitasid väga vähe ainelist kahju, andsid ministritele võimaluse esineda poliitiliste avaldustega (Ansip, Laar) ja näidata Eestit tõhusalt toimiva riigina. Muidugi selle viimasega läksid planeerijad rappa, sest info oli hilinenud, vastuoluline ja jättis pigem mulje nagu saamatusest.

Üsna huvitav on jälgida ka kajastusi meedias. Esialgu ülistati politsei otsust ründaja tapmisel, eile oli juba juttu, et tema tapmine ei olnud kavandatud ja see lihtsalt läks selleni.

Kui tegemist oleks olnud Venemaa kodanikuga, siis ilmselt saaksime neis küsimustes mõnevõrra selgust. Karen Drambjan oli kogu naha ja karvadega Eesti Vabariigi kodanik ja seetõttu ei järgne ka mingit tõelist uurimist. Pigem keskendutakse sellele, et näidata teda võimalikult kriminaalsena ja üksiküritajana. Võimalik, et ta oli seda aga me ei saa ümberlükkavat infot ka vastupidise kohta. Kuidas oleks näiteks tema telefoni kõneeristuse avalikustamisega? Seal muidugi ei pruugi olla “kõne KAPO majast” numbrit aga vähemalt saaks aimu, kas ta kõneles enne neljapäeva aktiivselt mõnede numbritega või oli tegemist tavapärase kõneaktiivsusega.

Tuli selline vandenõulase tekst ja ma üldse ei eitagi seda. Lihtsalt minu jaoks oli sündmuse juures kuidagi väga palju riigi jaoks õnnelikke juhuseid, asja kohta jagati infot kõige kõrgemal tasemel. Ajakirjanik Askur Alas on märkinud, et prokuratuur ei avaldanud toimunu kohta infot viidates eeluurimisele aga ministrid jagasid sama infot lahkelt ajakirjanikele: Infoporno Kaitseministeeriumi maja ründamise kohta.

Muidugi on alati võimalik, et selgitus oli kõige lihtsam ja ilmsem ning mingit “tausta” sellel sündmusel ei olnudki. Samas pole ma ka nii lihtsameelne, et välistaksin Eesti jõustruktuuride katsed ühiskonnaga manipuleerida. Näiteks sellisel põhjusel, et Norra tulistamise järel käidi välja soov interneti reaalajas jälgimise õiguse saamiseks aga seda konksu ei neelatud alla ja seepärast lavastati Kaitsetusministeeriumi rünnak, et puust ja punaseks teha vajadus selle järgi. Selle vastu räägib muidugi asjaolu, et Drambjan ei kasutanud arvutit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga