Maskeering ehk mimikri

Ühel hilisõhtusel päeval märkasin täiuslikku näidet putuka poolsest maskeeringust ehk mimikrist. Ma pidin üsna tähelepanelikult uurima, et seda sealt kiviseina pealt leida. Praegusel fotol on ta ilmselt hästi nähtav aga tuleks arvestada, et mitte alati ei uuri me kiviseina nii lähedalt.

Sellel pildil on ennast varjanud üks putukas. Kas leiate selle üles? Foto Virgo Kruve

Sellel pildil on ennast varjanud üks putukas. Kas leiate selle üles? Foto Virgo Kruve

Mis mind selle pildi puhul eriti võlus, oli see asjaolu, et putuka keha on taustaga täiesti sarnane. Ma ei usu, et kunagi evolutsiooni käigus arenes välja ämblik, mis oskab eriti hästi kivi taustale varjuda aga ometigi on selle nägemine omamoodi väike ime. Kasvõi see, et kuidas ta suudab endale sobiva tausta leida kui ta ise on sedavõrd tilluke?

Siin ka pilt suuremalt.

Maskeeritud ämblik kiviseinal. 100 % suurusega eelmine pilt.

Maskeeritud ämblik kiviseinal. 100 % suurusega eelmine pilt.

Minu postitus ei pruukinud bioloogi vaatenurgast olla päriselt täpne (sõna putukas kasutamine ämbliku kohta ja maskeeringu nimetamine mimikriks, mis on tegelikult sarnaneda püüdmine). See polnud ka minu eesmärgiks, sest soovisin lihtsalt väljendada oma tähelepanekut ühe hetke kohta, mille märkamiseks oleks pidanud aja maha võtma ja natuke süvenema. Need inimesed, kes igapäevaselt kiirustavad ja kelle päevakava on minutilise täpsusega paika pandud, ei oskaks ilmselt seda hetke hinnata. Nad ütleksid õlgu kehitades, et mida see ämblik siis ikka tähendas. Minu jaoks on asi mastaapides. Vaadates seda elegantsi, millega ta sulandub taustale ja jääb suuremal kiviseinal raskesti märgatavaks, siis mulle tuleb meelde võrdlus inimese ja teda ümbritseva loodusega. Kas meie suudame samamoodi ümbritseva taustale sulanduda ja oma majad maastikuga harmoneeruma saada või käitume kui tähelepanu püüdvad jõmpsikad (aina säravam, läikivam, tehislikum).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga