Ühiskondlik kontroll sotsiaalses meedias
Täitsa jube, et kirjutad oma Facebooki seinale midagi, ütleme emotsionaalset ja siis paneb reklaamidega sotsiaalmeedia elu24 pealkirja: “Kadri Bussov ärritus jälle.”
Mind häirib selle juures 2 asjaolu. Esiteks vihjete jagamine selle kohta, kes midagi oma sotsiaalse meedia kontol kirjutab ja teiseks selle põhjal ajakirjanduses artiklite avaldamine. Jätke inimesele tema privaatsus, õigus oma tundeid väljendada. Isegi kui selle juures on vandesõnad, te võite lugemise lõpetada ja mitte enam sinna tagasi pöörduda. Praegusel juhul üritatakse Kadri üle kehtestada sotsiaalset kontrolli. Seda tingivad nii tema mõningane tuntus kui ka seltsielust kirjutavate ajakirjanike vajadus töö(teemade) järele.
Panen selle artikli lingi aga mitte lingina: http://www.elu24.ee/593654/kas-kadri-bussov-arritus-jalle-bussov-f-k-kui-te-teete-tittesid/
Mõneti ma mõistan tema reageeringut, sest olen ka ise sattunud ühissõdukis väikeste laste lärmiterrori kannatajaks aga mitte sellise piirini, et oleksin pidanud oma häiritust väljendama (uhketele vanematele).
Aastate jooksul on mul tulnud liiga kõva muusika pärast öelda nii mitmelegi inimesele. Ühele pakkusin oma kõrvaklapid, et ta ülejäänud tee saaks muusikat kuulata teisi reisijaid häirimata. Need võeti vastu, mingit halvakspanu kummaltki poolelt ei olnud. Siis oli teine juhus Tallinnast Pärnusse sõites, kus pidin noortel poistel mobiiltelefoni vaiksemalt mängima panna. Olin palve esitanud viisakalt ja seda võeti kuulda, sest edasise teekonna sain mitu istmerida eespool rahulikult magada. Ilmselt kõige kangem oli üks venelaste paar, kes kuulas kõvasti vene muusikat. Ütlesin algul, et keeraku vaiksemaks aga sellest ei saadud aru ning pidin siis vene keeles ütlema. Pakkusin ka talle kõrvaklappe aga selgus, et pistikud olid erinevad. Jätsin selle siis sinnapaika aga umbes paari loo pärast oli muusika vaiksemaks keeratud ja natuke aega hiljem vist lülitati üldse välja. Kusjuures tookord olid mul endal väiksed nööpkuularid, mille taustana siis seda kuulsin. Mul ei ole vene või kõva muusika vastu midagi aga ühistranspordis tuleb arvestada ikkagi teiste reisijatega, selle pärast on mul endal ka kõrvaklapid kaasas. Kui mul neid endaga pole, siis peab olema midagi erakorralist, sest need aitavad segavaid taustahelisid vähendada ja reisi võib asjalikumalt mööda saata.
Hea mõelda kohe, et minu häälekate kaasreisijate juhtumite ajal ei olnud veel sotsiaalmeedia nii arenenud, et oma frustratsiooni saaks seal välja elada. See oleks nagu ringiga probleemi lahendamine. Selle asemel, et pöörduda häriva heliallika poole, elad oma emotsiooni välja hiljem virtuaalselt. Sellel emal võiski jääda mulje, et küll mull on ikka terved ja rõõmsad lapsed, sest keegi ei väljendanud nende häälekuse üle reageeringut. Ma olen kindel, et need kaasreisijad, kelle liiga valju muusika peale tähelepanu juhtisin, oskavad sellega edaspidi arvestada ja kuulavad siis vaiksemalt või soetavad kõrvaklapid. Laste vaigistamine on muidugi keerukam, sest nemad võivad keelamise peale hakata veel jonnima ja siis on asi ikka päris läbi. Samas võtan ma last väiksema häirijana kui elektroonilist seadet, sest seda viimast saab omanik reguleerida vaiksemaks. Lapsel võib lihtsalt halb tuju või halb enesetunne olla ja siin oleks mõistvust rohkem vaja kui kurja keelavat sõna.
Mõnel lugejal võis jääda ekslik mulje, et olen nii mitme erineva juhtumiga kokku puutunud ja äkki olen kuidagi nõudlik vaikuse otsija. Arvestades minu tehtud sõitude arvu, siis on neid juhtumeid olnud vist üks iga 200 või enama sõidu kohta. Seega äraütlemata harva, selle pärast jäävad need ka meelde. Vähemalt on aastaid hiljem meenutada, et “ah, see oli see reis Pärnust kui venelased oma muusika panid hüüdma.” Valdavalt on reisijad ennast tehniliselt varustanud nii, et nende muusikalised eelistused jäävad teistel kuulmata. Mõned jagavad seda ka teistele (näiteks bussijuhid mõnda raadiojaama) aga üliharva tehakse seda häirivaks muutuva helivaljusega.