Tantsud toladega

Televisioon vajab tolasid, kellele lihtne tööinimene saab kaasa elada ilma liigselt mõtlemata või ajusid omamata. Kõik selgitatakse lahti ja taandatakse algosakesteks.

Mina ei ole sellel hooajal vaadanud ühtegi “Tantsud tähtedega” saadet aga pean ennast siiski pädevaks sellel teemal arvamust avaldama. Isegi rohkem kui need, kes pole kunagi TTV-d vaadanud aga leiavad, et selle järgi puudub vajadus.

Mis mind selle tantsusaate juures häirib? Esiteks asjaolu, et vaataja ei pea midagi tegema. Selle asemel, et vaataja leiaks endale tantsupartneri ja teeks mõned liigutused, lastakse tal osa saada teiste inimeste pingutusest. Tänapäeval ei öelda vist enam, et läksin välja restorani/discole/kusagile mujale kohta tantsima, vaid “vaatasin tantsimist telekast.” Tantsimine on pandud telepurki, tehtud odavaks meelelahutuseks, kus igaüks saab ennast tunda osava  ja ilusana.

Siiski olen lugenud selle saate kajastusi veebist, mis siiani kinnitavad minu arvamust, et ma ei ole mitte millestki olulisest ilma jäänud. Näiteks eelmisel nädalal oli see sündmuseks kui Kati Toots laskus lühikest seelikut kandes mööda linti alla. Meestel on sedasi köiega laskumisel püksid jalas ja vaatepilt pole piinlikkust tekitav. Kui seda teha seelikus ja harkis jalgadega, siis mina seal küll midagi naiselikku ei näe. Mulle meenub hoopis üks vanaema räägitud nali ilmselt möödunud sajandi keskpaigast (tema noorusajast). See on noorikust, kes läheb arsti juurde ja kurdab, et ei saa pissida. Arst siis vaatab eest ja tagant ning ütleb: “Edaspidi pühkige eestpoolt tahapoole.”

Naistele lubatav on tänaseks päevaks avardunud aga mina ei näinud Kati, seeliku ja lindi puhul midagi naiselikku või ilusat. Eile õhtul tuli pilt peaproovi kukkumisest, kus jällegi Kati üheks tegelaseks.

Õhtulehe uudis 6. novembri saatest

Õhtulehe uudis 6. novembri saatest

Selle pildi järgi ma tunnustan fotograafi, kes taolise hetke jäädvustas. See Kati õnnelik nägu kui ta on käe pannud Oti vastu (ilmselt parimate kavatsustega) vääriks isegi otsesaates vaatamist. Tegemist on peaproovis juhtunuga, mida hiljem ei korratud. Sellele järgnev uudis oli Anna Levandi maha pillamisest partneri kätelt, mille järel tuli kontrolliks käia kiirabis. Mehed, mis te nende naistega teete, et asi lõppeb kukkumistega? Ma saan aru, et lähete hasarti ja võidutahe paneb piire kompama aga kogu asja mõte peaks olema ju tantsimisest naudingu saamine, mitte ülemäärane riskeerimine.

Selle kõige järel on teemakohane küsida, et kas televisioon imiteerib elu või imiteerib elu televisooni. Taoline gräffiti oli Patkuli vaateplatvormi lähedal ja ilmselt on seal veel siiani kui seda pole vahepeal eemaldatud. Täpsemalt peaks küsima, et kuivõrd telesaade kajastab seal osalejaid ja millises ulatuses käituvad osalejad neile ettemääratud reeglite kohaselt. Kukkumised ja vigastused on spordi(aktiivse liikumise) kajastamisel üks alaliike, mis leiab alati mainimist teleuudistes, eriti kui sellega on kaasnenud osaleja surm või mõnest väärtuslikust kohast ilmajäämine. Kui siit hakata edasi mõtlema, siis äkki kümned tuhanded inimesed vaatavadki seda saadet kurja irvega, et millal üks või teine osaleja kukub või eksib, et saaks siis parastada.

Kokkuvõttes võib öelda, et tantsusaade sobib vaatamiseks neile, kes tahavad näha ennast tolaks tegevaid osalejaid. Sellega konkureerib mõnevõrra laulude saade “Laulupealinn,” kus osalejad on sarnaste osalemise motiividega (võistlus üksteisega, auhind) aga pääsevad vähemalt füüsilise valu võimalusest.

Ma arvan, et valdav enamus tantsusaate ja laulusaate vaatajatest oma elus neist kummagagi ei tegele, sest muidu nad ei vaataks seda televiisorist. Kes vaataks näiteks telekast inimesi autoga tööle ja õhtul koju sõitmas (neid saaks saboteerida, panna võistlema liikluseeskirja järgmises või kiiruses, jne), korteris elamisest (kunagi seriaal “Baar”), lemmiklooma eest hoolitsemisest (koeraga jalutamisest kuni võistlustel osalemiseni) või kasvõi arvutiga töötamisest. Need tegevused on meil ju igapäevased ning selle pärast pole need ka glamuursed. Seevastu tantsimine ja laulmine on tegevused, mida regulaarselt harrastab väiksem osa ühiskonnast (saledam, musikaalsem) ning see pakub huvi märkimisväärsele osale vaatajatest. Nüüd tekkib muidugi küsimus, et kas valiku olemasolul vaataksid nad edasi tantsu- ja laulusaateid või midagi harivamat aga sellele ei saa vastata kuni puuduvad alternatiivsed teleprogrammid mingi teistsuguse sisu ja saateformaadiga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga