Vangid otsustavad enda vabakslaskmise ja põllumehed oma toetuste suuruse

Kujutage ette olukorda, kus vangi mõistetud inimesed leiavad, et neile kehtestatud tingimused on liiga ebavõrdsed muude Euroopa Liidu liikmesriikidega ja tahavad nendega võrdseid tingimusi. Näiteks arvavad nad vajaliku olevat ka trellide eemaldamise ning piiramatu linnaloa andmise. See kõik pole sugugi võimatu. Võtame kasvõi konservatiivse massimõrvari Breiviku kodumaa, kus vangla võib olla lihtsalt hoone, kus karistuse saanud isik käib teatud tundideks päevas istumas. Seal on uksed lahti ja saad minna või tulla nagu heaks arvad. Arvutid on lubatud. Samuti kõik muu suhtlustehnika. Mingit ühiskonnast eristamist ei ole. Mõned asjad on küll võimatud aga samavõrd olid need ka ühiselamus keelatud. Seega on vangla rohkem ühiselamu kui ühiskonnast eraldamise koht.

Just selle eelnevalt kirjeldatud absurdse olukorra poole liiguvad Eesti põllumehed. Nad on algatanud internetis allkirjade või täpsemalt Facebooki meeldimist kogumise, et nõuda endale võrdseid toetusi varasemate Euroopa liikmesriigidega. Sellele vastaks absurd kui meie õpetajad nõuaksid endale võrdset palka Rootsi õpetajatega, transporditöötajad võrdsust belglastega ja meie masinatööstuse töölised võrdsust Saksamaa autotööstuse palkadega.

Põllumeeste toetuste võrdsustamine moonutab turgu

Kui Eesti alluks ühe huvigrupi väljapressimisele ja saavutaks võrdsed toetused, siis tarbija jaoks ei muutuks tooted odavamaks. Selle asemel tunnistaksime, et oleme ühe majandusharu muutnud sedavõrd konkurentsivõimetuks, et peame sellele varasemast rohkem peale maksma. Tõsiasi, et mõni veelgi sügavamas mülkas olev riik seda teeb, sest tal on selleks rahalisi võimalusi, ei õigustaks meie rahade kulutamist väidetavatele põllumeestele. Tegelikult on 10 aastaga kadunud 2/3 väikestest taludest ja alles on jäänud suured ärifirmad, mis oma haritava põllumaa ja palgatööliste arvult meenutavad kunagisi mõisu. Ainult selle vahega, et varem jäi kogu lisaväärtus mõisniku kätte ja siia aga nüüd võib see tulu ka välismaale liikuda, sest välisriikide kodanike käes on suur osa nendest firmadest (Helenius).

Kurb, et Jaan Sõrra saab endiselt taoliste algatustega ETV ekraanil esineda. Mäletame ju kõik tema suurt fiaskot suhkrutrahvi vastu võitlemiseks mooside kogumiseks ja Brüsselisse viimiseks. Tuli välja, et toiduseadus keelab taolise tegevuse, et teadmata päritoluga materjalist valmistatakse moos inimeste poolt, kes pole tootel märgitud ja siis seda “toiduainet” proovitakse kellelegi teisele sisse sööta. Need tuhanded purgid jäid kõik avamata ja läksid prügimäele. Õnneks ootab sama saatus ka seda põllumeeste toetusmärkide kampaaniat, sest sellest ei muutu midagi.

Mitte ühegi poliitiku arvamus ei saa mõjutatud kui tahes suurest Facebooki toetusest. Eestis on aastate jooksul korraldatud rohkem kui 150 allkirjade kogumise kampaaniat (selle info sain u 2 aasta eest ühelt magistrandilt, kes oli seda teemat uurinud) ja pole teada ühtegi aktsiooni, kus allkirjade kogumine oleks midagi muutnud.

Kombain Don 1500b põllul. Foto: Virgo Kruve

Kombain Don 1500b põllul. Foto: Virgo Kruve

“Terevisioon” andis selle ettevõtmise tutvustamiseks aega, sest millestki tuleb neil ju oma saade kokku panna ja see on neile vähese riskiga. Meedia kajastabki algatuste sündi aga mitte nende kuulsusetut lõppu. Näiteks ükski Eesti telekanal ei näidanud venekeelse gümnaasiumi säilimiseks kogutud umbes 30 tuhande allkirja üleandmist Haridusministeeriumis Ireene Käosaarele (tema on reformikas, kes juhib venelaste kiusamist või teise Pronksiöö korraldamist). Mina tean ka umbes 30 cm kõrguse paberikuhja olemasolust vaid selle tõttu, et mul on harjumus vaadata PBK uudiseid, sest umbes veerand siin elavatest inimestest elab selle kanali inforuumis ja objektiivsuse taotleja peab arvestama erinevate seisukohtadega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga