Massimeedia defineerib tõe ja sõnavabaduse piirid

Sotsiaalmeedia on enda mõtete jagamine ka täiesti võhivõõrastele inimestele. Enam ei ole võimalik kontrollida info levikut kui just seda paroolide taha ei pane. Wikileaks on näidanud, et ka see ei aita. Kõige selle juures tuleb mõelda ka võimalusele, et taoline vabadus ei meeldi võimudele ega ka enda kohta lugejatele.

Tsensuuriga riigis on üsna selge, et millest võib kirjutada ja mis on keelatud. Praeguse põhiseaduse järgi meil tsensuuri ei ole aga samas on terve rida teemasid, millest pole kombeks kirjutada ega rääkida. Pikka aega oli selleks valitsusparteide rahastamine. Kui maikuu lõpus avaldas Äripäev Fidenteri kohta artiklid, siis ainus uudis seal oli minu jaoks firma kuulumine investeerimispanga kontole. Samas Remo Tiigirand ja erakonna trükiste kirjastamine ning kaubamärkide omamine koos domeenidega olid minul ära kirjutatud juba 22. oktoobril 2008 kui OÜ Hold ja Peep Lillemägi said ära märgitud kui kaubamärkide “Paremad Uudised”, “Eesti Teataja”, “Tallinna Teataja” ning “Reformikiri” taotleja. Pärast seda kirjutasin 10. mail 2010 “Oravapartei ajakiri erastati erafirmale” ehk nende taotluste läbiminekust ja kaubamärkide registreerimist, muidugi mitte Eesti Reformierakonnale. Pärast seda kirjutasin 6. oktoobril, et kaubamärgid on vahetanud omanikku ning kuuluvad nüüd Remo Tiigirand firmale Fidenter OÜ. Ma olin kirjutanud siis 3 artiklit 3,5 aasta jooksul aga üldsuses tekitas see vastukaja alles pärast roosas ajalehes Äripäev avaldamist. Milline iroonia, et kohtusse kaevati mitte info esmane avaldaja, vaid selle ümbertrükkija, kelleks ma Äripäeva pean. Muidugi on võimalus, et sealsed ajakirjanikud lihtsalt polnud kursis minu varasemate artiklitega aga see ei jäta neist muljet kui valdkonnaga kursis olijatest.

Küll näitab see massimeedia halastamatust. Inimeste jaoks muutub tõeseks asi alles siis kui mõni suurem leht on sellest kirjutanud. Enne seda ei pandagi justkui tähele.

Võimalik, et kuni Äripäevani otsustas erakond mind lihtsalt ignoreerida ja alles maikuu artiklid sundisid neid reageerima ja vastama kohtuhagiga. Selleks kulus neil ka ligi kuu aega. Niipalju kui olen lugenud, siis see on ajukääbiklus kuubis ehk nad vaidlustavad ametlikes registrites olevad asju nagu kaubamärgi kuulumine erafirmale Fidenter OÜ.

Ühelegi minu artiklile ansiplaste ja laarikute tegemiste kohta pole järgnenud teksti muutmise või tsenseerimise nõudeid, rääkimata kohtuga ähvardamisest. Järeldan, et olen siiani õiglaselt ja tõetruult kirjutanud. Ainult ühel korral hakati kaudselt norima, et reformierakondlasest Alajõe vallavolikogu liige ja mõrtsukas Andrei Andrejev oli ka ühes teises erakonnas (polnud sealt lahkunud). Ma ei pidanud vajalikuks mainida muud kui tema viimatist poliitilist kohta. Vastasel juhul tuleks ju Andrus Ansipile ka lisada, et endine Tartu kommunist, sest tema EKP-st lahkumise aeg pole teada ning puuduvad faktid, et ta oleks isegi selleks avalduse esitanud.

Siiani on mul siis suuremate tagasilöökideta läinud võimul olijatest kirjutamine aga olen paaril korral mõelnud, et kauaks mulle veel seda kaitseingli soosingut võiks jaguda ja millal õnn saab otsa. Olgem ausad, et praegune massimeedia on ülimalt võimutruu ja Silver Meikari paljastus oli kooskõlas Postimehe reklaamikampaaniaga ning Äripäev kirjutas IRL-i majast 2 nädalat pärast minu artiklit ja samal ajal oma suvise tellimiskampaaniaga. Minu jaoks olid Reformierakonna ja IRL-i rahade puudutamine vaid osav reklaam endale tähelepanu tõmbamiseks. Pärast seda on ju vaikus olnud, kuigi võiks kirjutada, et Toomas Hendrik Ilves esitas 5 korda järjest teadlikult valeandmeid oma majandushuvide deklaratsioonides. Esiteks oli tal kinnistu number vale ja teiseks jättis avalikustamata 2,28 miljoni krooni ulatuses seatud hüpoteeke. Sellest kirjutasin siis vastavalt Õhtulehes https://www.virgokruve.com/765/kui-palju-voib-eksida-president/ ja https://www.virgokruve.com/791/unustav-president/ Seejuures teine artikkel seisis rohkem kui kuu, enne kui avaldati tugevalt kärbituna. Hea, et niigi palju avaldasid.

Praeguseks on teada, et Ilves parandas möödunud aasta novembri algul oma deklaratsiooni, see avaldati detsembri lõpus ja ta on pääsenud igasugusest uurimisest ning karistuse määramine puudulike andmete esitamise eest pole enam võimalik. Pärast seda on toimunud aga selline areng, kus ma ei pääse välismaises omanduses olevates toimetustes oma tekstidega filtrist läbi. Parimal juhul öeldakse, et see on kellegi teise inimese valdkond, sagedamini jääb üldse vastus tulemata. Mind ei pahandaks keeldumine, sest kirjutajate vahel on alati konkurents ja keeldumine oleks vastuvõetav aga musta auku kirjutamine tekitab nõutust. Olen hakanud mõtlema, et äkki on meie sõnavabadusel piirid (Ilvese deklaratsioonide näide), mille ületamisel tuleb vastu vaikimise sein. Pärast seda jääb võimalus kirjutada oma blogis, mille taolisi on kümneid tuhandeid. Ainus positiivne aspekt on asja juures see, et ma pole veel huvi pakkunud Andruse koertele (prokuratuuris ja kapos), kes muidu ilmutavad märke teisitimõtlejate süstemaatiliseks sildistamiseks ja rahaliseks kurnamiseks. Kui peaks juhtuma, et õiguskaitsjad tulevad nüüd minu järele, siis põhjus on varem kirjutatus või töös olnud teemas (ilmselt astusin üle piiri) ja mitte avalikustatud süüdistustes. Loodetavasti asi selleni ei jõua ning taipan ise, milliste võimul olijate skeemide ja korruptsiooni kohta on parem jätta kirjutamata. Demokraatia tundub olevat sisemine tsensuur ja sõnavabaduse piiride tõmbamine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga