Setu rahvas on trumpkaart nii Eesti kui Venemaa poliitikutele

Kagu-Eesti on tõmbekeskustest kaugel ja sealne väike kultuurikild tuleb meelde vaid suuremate rahvaste omavahelises kempluses. Teisipäeval oli YLE1 kanali pealt poole tunnine film setu rahva saatusest, kes on jagatud Eesti ja Venemaa vahel. Võrreldi elu mõlemal pool piiri. Räägiti, kuidas poliitikud on katsunud neid endale meelitada. Küll on makstud kinni majade ostmist (Eesti politiika) või parandatud sealseid teid ja ühiskondlikke asutusi koos miljonitesse ulatuva reklaamikampaaniaga (Vene). Sellest viimasest saan ma täiesti aru, sest nende jaoks on tegemist Euroopa Liidu läänepiiriga (meie jaoks idapiir) ja iga sealt üle meelitatud hing justkui tõestus, et Venemaale ikkagi tullakse, mitte ainult ei sõideta ära läände.

Mõned päevad hiljem oli ka ETV pealt uudislugu setu rahva elust. Või oli see varem, polegi täpselt enam meeles. Igatahes seal nägin meie oma ajakirjanikku sõitmas Venemaa pool asuvates külades ja küsitlemas kohalikke inimesi. Eraldi reportaaž oli setu kultuuri muuseumist, kus 2 naist rääkisid väga tugeva aktsendiga aga siiski arusaadavalt eesti keele sarnast setu keelt. Vähemalt ma sain rohkem kui poolest nende räägitust aru, sest mingid kummalised sõnad võisid olla nii setu kui ka vene omad.

Ilmselt peaksin nüüd ütlema, et mulle sai kahe eri telejaama vahendusel olukord selgemaks. Mõnevõrra teangi rohkem sealsest elust. Küll aga veendusin ennekõike selles, et setu rahvas tuleb poliitikutele meelde ennekõike diplomaatilistes mängudes ja pingutatakse vaid nende soosingu saamiseks.

Mul mõlgub meeles Huntington ja tema tsivilisatsioonide teooria, mis räägib piirialal toimuvatest konfliktidest. Tundub, et setu rahvas ja kultuur ongi selline vahekiht kristliku Euroopa ja õigeusu Venemaa vahel. Võiks ju arvata, et see annab neile võimaluse valida alati parem ja saada sellest kasu aga tegelikus elus tähendab see pigem seda, et nii eestlased kui venelased mõtlevad neist kui kellestki meie hulka mitte kuulujast. Arvestades ka sealse maa vähest väärtust (midagi tulutoovat pole sealt ju leitud), siis ilmselt ongi nende kõige tulusam majandustegevus lähematel kümnenditel oma kultuuri eksponeerimine. See tekitab imetlust mõlemal pool piiri. Turistid on piisavalt lihtsameelsed, et uskuda neile lavastatud etendusi ega vaevu mõtlema, et tegemist on muuseumi külastamisega. Igapäevases elus on see kultuur juba kaotanud oma tähenduse ja mõtte, millest nad ometigi edasi laulavad ja tantsivad.

Kokkuvõttes tahaks mõelda, et eesti kultuur suudab rohkem ellu jääda ja meie ei muutu eksponeeritavaks nähtuseks, mida siis suurest Euroopast käiakse vaatamas. Mis tuletab mulle meelde, et juba rohkem kui paar aastat pole kuulda olnud eesti mustritega ketsidest, mida toodeti Hiinas. Ilmselt see kultuuri kitš sai ka ammendatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga