Viiolimees tegi ka Meikarit ehk kasiino raha läks erakonnale?

Avo Viioli 8,4 miljoni kroonine võlg riigi ees jääbki tagasi maksmata, sest meie riik hoolib inimesest ja Igor Gräzin peab seda tähtsamaks kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest. Eilne Ringvaade oli ilmselt kinnitus juba aastaid tagasi jõustunud võlgade kaitsmise seadusele, et Viiol saab leevendust ega pea kunagi seda varastatud raha tagasi maksma. Mäletan, et kultuuriminister Signe Kivi lahkus selle juhtumi pärast ametist ja palju spekuleeriti ka sellega, et tegelikult Viiol seda raha kasiinos üldse ei kulutanudki. Pärast selle kevade Silver Meikari ülestunnistusi, tekkis minul nüüd mõte ka taolise skeemi eksisteerimisest juba 2002. aastal. See selgitaks, miks riik on sedavõrd hambutu tema käest raha kättesaamisel. Liiklustrahvi pärast hammustatakse inimest käest kohtutäide poolt, elatisraha võlglased pannakse Justiitsministeeriumi lehele häbiposti ja olge lahked, üle 8 miljoni krooni riigilt varastaja pääseb puhtalt ning tegeleb ettevõtluse korras veel riigi (täpsemalt omavalitsuste) nõustamisega. Nüüd ütleb Reformierakonna liige Gräzin, et nii peabki olema. Varaste riik on siis Eesti kui me õigustame saamatust Viioli käest raha kättesaamisel.

Ma ikkagi arvan, et Viiol viis selle kontolt välja võetud raha Reformierakonnale, kes vormistas selle siis teiste inimeste annetustena. Minister lahkus ametist aga sai samaväärse ametikoha ülikooli juhina. See plekk mainele oleks ikkagi väike võrreldes riigi rahade kasutamisega erakonna valimiskampaanias. Pealegi on üheks erakonna kampaania rahastamise viisiks ka valimistega seotud arvete maksmine. Sellisel juhul Viioli omastatud raha üldse ei jõudnudki annetusena erakonnale ja sellest maksti otse teenuseid osutanud firmadega.

Samamoodi võis ka Anna-Maria Galojan osa raisatud rahast võtta välja näiteks sularahas. Kujutan ette seda järgnevalt, et kokkuleppel firmadega tehti müügiarve kauba või teenuse peale, selle maksis Eesti Euroopa Liikumine MTÜ Galojani poolt, mingit kaupa või teenust tegelikult ei müüdud ja Galojan käis nendes firmades kohapeal ja sai näiteks käibemaksuta oleva osa sularahana kätte. Ettevõtjatele oli selline raiskamine kasulik, sest nemad said kauba eest täishinna, see jäi neile tegelikult veel ka kätte ja Galojan andis neile ilmselt käibemaksu suuruses ka teenustasu ning Galojanile oli tekkinud vaba sularaha, mis oli MTÜ Eesti Euroopa Liikumine arvelduskontolt liikunud tema rahakotti. Seda ettekujutust toetab asjaolu, et ta varjab ennast Londonis karistuse kandmise eest ja riik ei suuda midagi teha. Lugesin seadusest välja, et jõustunud karistus tuleb täitmisele pöörata aasta jooksul või see tühistub. Võimalik, et selline oligi Galojani plaan: redutada välismaal vähemalt aasta ja selle järel pole karistust võimalik täitmisele pöörata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga