Aunaste “kõlblik kuni” on möödunud ja ansambli Vennaskond plagiaat vaadatavust ei tõsta

Nägin laupäeval seriaali “Õnne 13” kordust, kus ühes lauses oli küsimus, kas Anne Veesaare tegelaskuju “parim enne” võiks juba möödas olla. Tund hiljem tuli “Perepidu”, milles plagiaat ansamblist Vennaskond(4 suvalises pikkuses tundmatut noormeest). Siis mõtlesin küll, et Maire Aunaste “kõlblik kuni” on läbi saanud, sest loodab skandaaliga saadet reklaamida.

Ansambli Vennaskond plagiaat 30.03.2013 ETV saates "Perepidu". Kaader saatest

Ansambli Vennaskond plagiaat 30.03.2013 ETV saates “Perepidu”. Mina näen siin 4 plagiaatorit, ei midagi muud. Omaette küsimus, kas nad mõtlesid selle ise välja või nad palgati selleks. Kaader saatest

Päris nii ikka ei saa, et võtan endale ansambli nime, mis on tuntuks saanud ja lähen sellega televisiooni. Justkui irvituseks, laulsid teised võistlejad(3 vene rahvariietes naist) veel seda laulu lillekesest rohus. Kaalusin variante õiguste omajate poolsetest sammudest enda kaitsmisel ega leidnud ühtegi head. Igasugune pretensioon tooks kaasa ajakirjanduses artiklid, et Tõnu Trubetskile veelkord ära panna. Talle pole andestatud, et julges väljendada enda poliitilisi vaateid ja kuuluda lühikest aega Eesti Keskerakonda. Nii palju siis põhiseaduslikust õigusest poliitilistele vabadustele. Keegi isegi ei huvitunud politseist, et miks ta sai tapmisähvarduse.

Vennaskond pole kaubamärgina registreeritud. Isegi kui oleks, siis see tekitaks vaid kuluarveid, sest Eesti kaubamärk kõlbab vaid Matti Pätsi (IRLi liige ja Eesti Wabariigi venelastele loovutanud rahvareeturi pojapoeg) allkirja soovijale. Nimelt on seadustes auk, kus kaubamärgi avalduse esitamisest kuni registreerimiseni pole õiguskaitset ning menetluse ajal saab näiteks identse nimega firma/domeeni registeerida. Hiljem ütleb patendivolinik, et selle vaidlustamine kohtus maksab 8 tuhat krooni ja tulemus pole ka kindel. Seega pean riigilõivu juba ette mõttetuks kulutuseks. Usun, et meil ei saa järgmise 10 aasta jooksul olema oma nokiat(ega skype´i) ja jätkame allhanget teiste riikide brandidele, sest meie enda firmad ei teadvusta kaubamärgi olulisust ja meedia käsitleb teemat ebapädevalt (nimetab seda sagedasti patenteerimiseks, mis on nagu auto ja veduri samastamine).

Ma olen kuulnud, et telesaadete formaat on ka kaitstud(nagu raamat, film või muuskateos), mistõttu tuleb osta litsents selle algselt loojalt. Ma arvan, et nägin selle kõnealuse Aunaste saate lõpus ka kirju, mis välismaise firma omanduses oleva formaadi järgi see oli tehtud aga see pole täiesti kindel. Võin ka eksida. Litsentsi puhul jätab see eriti kummalise mulje. Saatesarja tootmisel arvestatakse autorite õigustega ja ostetakse see endale aga ühe ansambli nime puhul see unustatakse ära ning rikutakse räigelt. Lauluga on keerulisem, kus juba kord avaldatud teost ei saa takistada teistel esitamast, kas siis seaduslikult (tasudes autoritasu) või ebaseadusliku koopiana/tõlgendusena/töötlusena.

Täitsa huvitav oleks kuulda ja lugeda ansambli Vennaskond fännide arvamusi, kelle hulka ma ise ei kuulu. Mina oleks igatahes väga pahane kui mulle meeldiva ansambli asemel on televisioonis 4 isehakanud noort, kelle muusiku võimetes ma pole veendunud, sest nad esitavad teiste artistide loomingu koopiaid. Nime kopeerimine on ainult osa plagiaadist, sest esitatud lood ei olnud esmakordsel esitamisel ega nende endi looming. Just selle päise päeva ajal järgitegemise (varastamise) pärast jäingi vaatama saadet, mida ma olen varem ehk 2-3 korda kanalit vahetades märganud.

Kui mõtlema hakata, siis see mõjub ikka väga halvasti. See on täpselt nagu kümmekond aastat tagasi oli teine Arnold. Mäletate küll, see noor poiss Arnold Oksmaa, keda meedias ikka näidati ja lasti rääkida ning kirjutada. Tema väljatoomine oli varjatud kättemaks, sest presidendiks oli valitud esimene Arnold ehk Rüütel. Nii oligi meil ühel ajal kaks Arnoldit. Nüüd on kaks Vennaskonda, sest esimese liige julges avalikult oma poliitilise eelistuse avaldada ning ta ei lakkunudki võimul olevate poliitikute tagumikke (näiteks Koit Toome, Birgit Õigemeel on IRL-i liikmed ja osaliselt selle pärast saavad ERR-is tähelepanu). Birgitist rääkides, siis ma ei mõista siiani, mis nipiga ta sai Eurovisioni võistlusele kui ta ise ütles Ringvaate saates, et ta ise seda ei uskunud (pidas teiste laule paremaks) ning esimesest hääletusvoorust sai ta edasi vaid tänu žürii antud punktidele. Rahvas tema poolt ei helistanud. Äkki olid need viirused ja IRL-i kontrollitavad arvutid, mis andsid teises voorus võidu? See kõik taandub usaldusele, kas ERR-i tarkvara oli manipulatsioonide eest kaitstud. See pidi olema poliitiline käsk Birgit saata, sest Eestit ei saa ju kogu Euroopas esindada see teine noor naislaulja sõnadega “päästke noored hinged.” Selline appikarje sobiks Kreeka, Küprose, Portugali, Iirimaa, Hispaania või ka Itaalia(kriis on ootel) ja Sloveenia(Bloomberg spekuleeris sellega neljapäeval) lauljatele. Mina küll ei alahindaks seda lauljat ja laulu sõnumit, millega Eesti riik läheb sadade miljonite televaatajate ette ja pean täiesti võimalikuks selle nimel ka võltsimise toimepanemist. See oleks ilma ohvrita tegu, sest kaotaja oli niigi üliõnnelik oma teise koha üle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga