Eurovisionist, ilma emotsioonita

Laupäevast on piisavalt palju aega möödas, et võin ilma emotsioonita kirjutada Birgit Õigemeele esinemisest. Pean seda keskpäraseks lauluks ja esituseks. See jäi alla kõrgematele kohtadele jõudnud lauludele (“Rändajad” Moskvas 6. koht) aga oli vähem piinlik kui klaveri keppijad Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm koos Peeter Ojaga ning “Leto svet”.

Birgit on Koit Toomega samas parteis, seda ei mainita mitte kusagil. Mulle tundub, et edu korral oleks ta tehtud kangelaseks, kes siis oleks kaasatud 20. oktoobri kampaaniasse.  Võimalik, et seda poleks ka toimunud, sest väikse lapse kõrval on piisavalt väljakutseid, et poliitikale jääb selle kõrvalt vähe aega.

Minule avaldas poolfinaalist muljet hoopis Ungari esitus. Kuulsin seda esimest korda ja see haaras kuidagi kaasa. Pole vist eritiline mõõdupuu võrrelda Eesti saavutust Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa kohtadega. Õigem oleks vaadata, et me saime sedavõrd vähestelt riikidelt punkte.

Võitja laul mulle meeldib. Mul on veeles need viimati võitnud Taani vennad ja tundub, et sealne muusikatööstus oskab inimeste eelistusi tabada. Laul peab olema meeldejääva viisiga. Birgiti laul seda ei olnud. Kuulsin seda raadiost ikka kümmekond korda ja see ei pannud hinges midagi helisema. Seevastu taanlaste laul avaldas muljet juba esimesel korral ja kolmandaks katkendi kuulamiseks oli selle viisist leitud meeldivad ja meeldejäävad kohad. Võimalik, et seal kasutati rütme, mis sarnanesid mõne varasema hitiga ja selle sarnasuse pärast ka meeldimine.