Koerad tuleks maksustada nagu autod, siis poleks probleeme

Koer on osa kodu ja pere lisadest, mitte tingimata vajalikud. Ta on justkui auto, mis soetatakse kasu või egoismi tõttu. Kasu väljendub kutsikatega äritsemises, egoism naabrite häirimises. Ma ei ole kuulnud, et kasside kräunumine häiriks päevast päeva naabreid aga koertel on selleks lausa rutiin. Alustavad hommikul jalutama minemise ootusega ja lõpetavad õhtuselt jalutuselt tulles. Ma räägin ühest väiksest taksikoerast, kes elas kortermajas ja kelle käikudest koos perenaisega sai informeeritud kogu trepikoda ning hiljem ka tänaval liikujad.

Saan tuua ka isiklikust kogemusest näite, kus samas trepikojas elas suur dogi, kelle jalutamas käimistest sai aimu selle järgi, et vastu ust käisid mütsatused. Koer oli nii suur, et trepil pöörates käis saba (liputamine) nii suure kaarega, et tabas ust. Seega olemas halbu ja häid näiteid. Mis kinnitab ütlust, et koer on pererahva nägu.

Kui koer teeb midagi valesti, siis on alati põhjust otsida viga inimesest. Loomal on looma aju ja pole mõeldav, et sellise väikse mahu juures suudaks ta järgida ja täita inimeste maailma väga keerulisi reegleid. Näiteks seda, et kuidas suhtuda võõrasse (koera, inimesse) või temale lähenejasse (territooriumi või pere kaitsta) ning millal haukuda. Selle pärast ka arvan, et koera koht ei ole linnas ega ka tihedalt asustatud asulas maal.

Kunagi paar aastat tagasi oli Eesti seadustes sees, et omavalitsus sa küsida koerte registreerimise eest aasta kaupa maksu. Seda rakendas näiteks Narva linn. Selle eest siis pakuti vastu prügikoristust ja muid teenuseid. Koos müügimaksu sõjaga võeti see sealt välja ja jäi ainult soovituslik koerte register, kuhu peaksid minema kiibi või tätoveeringuga identifitseeritavad koerad. Ilma selleta pole nad kuidagi jälgitavad ega reguleeritavad.

Jaapanis ja mitmetes Euroopa riikides on seadustes sees nõue, et enne lemmiklooma(koera) võtmist tuleb selleks saada naabrite nõusolek. Samuti on seal koertel maks. Minu arvates on sellel õiguskuulekust suurendav mõju, sest siis soetavad koera need inimesed, kes on tõesti loomast huvitatud ja suudavad ka vastavaid väljaminekuid teha. Registrist puuduvad koerad oleks lihtne ära võtta ja neid pidanud inimesi trahvida. Riigile jällegi trahviraha, lisaks maksutulule. See võiks tõsta koerte pidamise kultuuri ja vähendada rünnakute probleeme nagu juhtus hiljuti Laulasmaa rannas, kus koer pures last ja teda kaitsvat ema.

Registreerimise ja maksu puhul saaks võrdluse tuua autodega. Igaüks võib auto osta aga sellega sõitmiseks peavad olema load, mis tõendavad koolituse läbimist. Samuti kaasnevad maksud(kindlustusele) ja kulumaterjalide maksud (kütuseaktsiis, liisingumaksed, käibemaks). Järelikult oleks riigile maksude laekumise seisukohalt kasulik kui koerad oleks vaja registreerida.

Registreerimise vastu võidakse kõige tõenäolisemalt tuua argumendina, et see piirab mingil määral inimese vabadusi ise otsustada. Näiteks liikluses on ka mopeedid ja jalgrattad, mille puhul juhtimisluba või sõiduki registreeringud pole nõutavad. Nende tekitatav kahju teistele liiklejatele on sedavõrd vähetõenäoline, et selleks pole vajadust.

Järelikult tuleks seada piir lemmiklooma mõõtude ja kaalu alusel, mille ületamisel peab inimene looma registreerima ja maksma tema pealt aastamaksu. Väike taks või bolonka ilmselt inimeselt tükki ära ei hammustaks aga hundikoer lööb küll kihvad sisse. Raha saaks kasutada lemmiklooma rünnakutes kannatada saanud teiste lemmikloomade ja inimeste ravikulude hüvitamiseks. See mõte tuli mul täna Õhtulehe artikli peale, kus jurist rääkis terve aasta kestnud protsessist kahe koerapidaja vahel, kus kannatajaks oli väiksema koera omanik ning koera ravikulude hüvitise kättesaamiseks tuli kohtusse minna.

Rääkides koerte ja autode maksustamisest, siis ma pean silmas põhimõtteid, mitte rahalist ulatust. Juhiloa tegemine on väga kallis, arvestades keskmist palka. Koera pidamise luba võiks olla ehk kümnendik alampalgast (mis on praegu 320€ kuus) ühekordse väljaminekuna. Usun, et selles suurusjärgus võiks olla ka aastane tasu suurematelt koertelt, et jätkub täielikult rünnakute ohvritele (keda tegelikult ei ole palju) ja saab korrastada prügimajandust ning luua ka uusi mänguväljakuid. Võib ka eristada maksu suurust vastavalt koera suurusele (ohtlikkusele), nagu on autode puhul. See võiks olla sarnasel põhimõttel rongiliiklusega, kus riik doteerib osa piletist ja süsteemi esimestel aastatel antakse riigi poolt samuti vajadusel juurde, sest pole ette teada inimeste õiguskuulekus lisakulude tasumiseks.

See eelnev oli arvamus teemal, et kuidas võiks olla. Tegelikkus on ilmselt selline, et puhkeb vastuseis lisamaksu sisseviimise vastu. Äkki isegi peidetakse koerad tubadesse ära või viiakse vahepeal maale tuttavate ja sugulaste juurde (autosid registreeriti mootorimaksu ajal Tallinnast välja). Sellise ettepaneku tegija ilmselt populaarsust ei saavuta, sest toetajad on rahul ega tule tänavale seda väljendama. Vastased oleks väga selgelt tänaval protestimas, näiteks Tivoli puhul loomade õiguste eest seisjad.

Ma näen vajadust muutuseks aga pean vähetõenäoliseks, et midagi muudetakse. Järgmise koerte rünnaku korral oleme taaskord küsimas, et kuidas nii ikkagi juhtus ja siis otsime süüdlast. Mulle justkui meenub, et Valgas(?) pures kari koeri inimese surnuks. Sellega võrreldes on plaasterdatud selg isegi kerge pääsemine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga