Reetur Erika Salumäe medaleid pole Eestile vaja tagasi osta
Sportlase medalid on maksumaksja omad, sest temalt saadud rahadega treeniti ja käidi võistlemas. Erika Salumäe jõudis medaliteni Nõukogude Liidu antud rahadega ja nende müügist saadav tulu peab samuti minema maksumaksjale tagasi. Antud juhul on üks riigikord kadunud ja asemele tekkinud teine ning ilmselt oleks ta pidanud medalid tagasi müüma Eesti riigile, mitte neid oksjonile panema. Kui ta sellise valiku tegi, siis peaksime neile pakkumiste tegemisest kõrvale jääma, sest eelnevad aastad oleme samuti ilma nendeta hakkama saanud ja pole mingisugust alust arvata, et neid oleks edaspidi vaja. Tulemus on raamatutes, tabelites ja videoarhiivides kirjas ja medal füüsilise objektine täiesti tähtsusetu. Pealegi on kuldmedal tegelikult suuremas osas hõbedast ja ainult pealt õhukese kulla kihiga kaetud.
Nii mõnelegi võis see tunduda radikaalse arvamusena, et sportlase medalite müügist saadav tulu peab tagasi tulema temasse panustajatesse. Võimalik. Minu jaoks on see medal sarnane stipendiumiga, et saad ja kasutad tulemuse tegemiseks ning hiljem annad siis oma panuse selle väärtuses. Antud juhul on Salumäe panus Eesti spordi arengusse jäänud üsna olematuks. Tal pole minuteada ühtegi õpilast, rääkimata nende sportlikest saavutustest. Koos tema lahkumisega lõppes meil ka üks spordiala.
Samuti jäi tema panus ühiskonda läbi poliitikuks olemise samuti lühiajaliseks. Tema suurimaks saavutuseks jäi endale mandaadi andnud erakonna reetmine (KE) ja ülehüppamine Rahvaliitu (olgu muld sellele kerge). Samuti kolimine Hispaaniasse on reetmine, selle asemel, et siin Eestis proovida elu paremaks muuta. See on nagu spordis võistkonna mäng, kus üks mängija ütleb “mulle aitab” ja läheb pingile puhkama ning päikese kätte peesitama.
Mulle meenutab see Salumäe asjade oksjon mõneti filmitööstust, mis saab ka maksumaksja käest suuri summasid raha ja siis kaebab, et internetis filmi koopia jagamine jätab neid tulust ilma. Heiki Ernits ja Janno Põldmaa olid sellised puugid, kes said oma Lotte filmi jaoks aastate jooksul ilmselt suurusjärgus miljon või paar krooni ja siis julgesid kaevata, et internetis jagamine jätab nad tulust ilma. Sellist juttu räägitakse tavaliselt “autorikaitse” inimeste etteantud käsikirja järgi, sest tulu jääb saamata filmi levimise pealt raha küsivatel tegelastel. Maksumaksja on selle teose juba kinni maksnud ja on piinlik kaevata, et veel jääb raha saamata. Muidugi, inimese loomus on täitmatu ja Ernits ning Põldmaa võtaksid igalt poolt raha (limonaad, lastele telefon, kavandamisel olev teemapark, jne). Mis viis loogilise küsimuseni, et kuidas väärtustada medali võitnud sportlasi ja tagada neile sissetulek, mis neid rahuldaks ega alavääristaks saavutusi. Indrek Pertelson on teine äärmus, kes proovis spordi järel äriga tegeleda aga skeemitas ennast pankrotti(medalite sundmüügini). Muide, kes ostis ja kus on praegu Indrek Pertelsoni medalid?
Miks Neinar Seli läks Londonisse oksjonile panust tegema? Sest kuulsusrikas minevik(sh Salumäe võidud) on ainus, mis on ansipismile jäänud. Tulevik on tume ja sellest meil eriti ei räägita. Kolmapäeval ütles Jürgen Ligi välja, et majanduse kasv oli käesoleval aastal 1% ja mitte 9% nagu headel aegadel. See tähendab, et ka järgmised aastad on nigelad, sest mingit uut arenguhüpet kusagilt ei paista. Hindade tõstmisega majandust käima ei tõmba, ükskõik kui palju Statistikaamet ei tee pressiteateid käibe kasvamisest kaubanduses. Järelikult tuleb inimestele meenutada meie kuulsusrikast minevikku, ühtsuse aega. See aitab hetkeks unustada, et praegu on totaalne kodusõda, kus ilma relvadeta vastandatakse linna ja maad, noori ja vanu, eestlasi ja muukeelseid, Tallinna ja ülejäänud Eestit.