Digitaalsest info üleküllusest
Inimkonna ajaloos ei ole kunagi varem olnud nii lihtne tekste levitada kui interneti ja sotsiaalmeedia ajastul. Iseasi, kas suurenenud info hulk toob kaasa ka parema lugemise tunde, informeerituma lugeja või lihtsalt uputuse, kus “rosinaid tuleb mööda saia taga ajada.”
Digitaalse infoga on lahendamata selle säilitamise probleem. Mitmed teenused on kärpinud(rate) või lõpetanud(orkut, netlog) kasutajate loodud sisu avaldamise või inimesed on selle ise kustutanud seoses kontode sulgemisega. Palju infokadusid on ka riigi poolt avaldatud lehtedel, mis tellivad arendustöid ja siis likvideerivad kõik varasemad materjalid kui ebavajalikud. Mind on isiklikult puudutanud Maksu- ja Tolliameti tegevus, mille uues veebis algab pressimaterjalide ajalugu 2013. aastaga. Veel märtsi keskpaigas sain eraldi alamdomeenis ligi ka masu aegsetele pressiteadetele ja materjalidele aga enam mitte. Minu jaoks sarnaneb see olukorraga, kus raamatukogu viskab raamatuid välja nende avaldamise aasta järgi, et teha ruumi värskematele. Kui Mart Laar(või tema toimetaja) kustutas Facebookis inimeste kommentaare ja ütles, et “ruum sai otsa,” siis selle peale naerdi. Internetis ei ole füüsilisi piire infole. Andmete talletamise piirid on meeletult kasvanud iga paari aastaga ja ma usun, et väga väike osa kasutajaid jõuab kontodele seatud piirini. Lisaks on tekstid äärmiselt vähe mahtu vajavad. Raamatukogust leiab ilmselt pabereid ENSV aegadest(ajalehed ja ajakirjad) ning arhiividest dokumente EKP tegevusest okupatsiooni läbiviimisel aga digitaalset infot raamatukogudesse ei koguta. Minul on salvestatud EMTA dokumendid pressile alates 2004. aastast aga keegi teine neid enam avalikult ei näeks, sest raamatukogus või arhiivis neist ka koopiat ei ole. Nende olemasolust ei teaks paari aasta pärast enam keegi kui praegused inimesed on vahetunud või tellitud on järjekordne uus infosüsteem. Mis tähendab ka seda, et digitaalne info hävib suurema tõenäosusega kui kommunistliku partei aegne, mida oli suures tiraažis trükitud paberile.
Viimasest sissekandest siin blogis on möödas ligi aasta. Mullu suvel jäi kirjutamine katki, sest paroolid olid arvutis, mille tarkvaraga tekkis probleem ja läksin üle linuxile, kus piltide ja video töötlemine ei olnud ligilähedaseltki võrdne varasemaga. Näiteks pildi kärpimine ja uuesti salvestamine nõuab nüüd vähemalt 10 klikki, varasema 3 asemel. Lisaks mõtlesin teha ka pausi, sest motivatsiooni oli vähe.
Viimastel kuudel olen taas kirjutanud artiklitele kommentaare. See on palju suuremale lugejaskonnale kui siin lehel on tavaliselt käinud inimesi ehk ajalugu kordub. Anonüümsus on praeguseks internetis möödunud nähtus. Mitte ainult NSA nuhkimise tõttu, vaid toimetused on piiranud meedia anonüümset kommenteerimist(varjunimega tegin seda üle 9 aasta tagasi). See on kaasa toonud olukorra, kus arvamuse avaldamiseks tuleb loobuda anonüümsusest. Isegi neil juhtumitel kui pärast esialgset tuvastamist saab valida lühema kasutajanime(ERR) või tunnistatakse sotsiaalmeedia kontot(Postimees). Vaatasin järgi, et 2010. aasta alguses oli Eesti Päevalehel algatus inimeste nimedega kommenteerimisest ja siis osalesin ka selles. See kestis võrdlemisi lühikest aega ja siis sellest loobuti. Nüüd on selle nimelise kommenteerimisega mindud uuele katsele Postimehe grupi poolt ja tõenäoliselt seekord enam tagasipöördumist ei toimu. Mis tähendab senistele blogi kirjutajatele veel ühte arvestatavat eneseväljenduse kanalit, mille loetavust saab ka näha(hinnangud, vastused). Minule meeldiks võimalus saada neid ise muuta, sest tähevigu näen pärast avaldamist (aga võiksin ka LibreOffice’s trükkida kui viitsiksin) ja faktivigu see ka ei leia(need tulevad meelde hiljem). Mis tegelikult tähendaks, et ERR või Postimees peaksid hakkama aretama midagi blogimise sarnast(kasutajakonto, võimalus kaastöid kirjutada ja toimetada). Sellised lahendused on sotsiaalmeediana juba olemas, kus inimestele antakse tööriistad info avaldamiseks enda või maailma kohta ja selle juurde näidatakse reklaami või äritsetakse kasutajate andmetega.
Küsimus taandub sellele, kes loob lugejate jaoks väärtuslikku sisu ja kuidas toimub selle eest tasu kogumine(reklaamidega või lugejatelt). Blogija teeb seda tasuta oma ajast ja sama teevad toimetuse kommentaatorid. Arvestades viimaseid suundumusi reklaamteksti ehk sisuturunduse kohta ja EPL-i kunagist päeva kommentaatori kasutamist, siis minu arvates võib lähiaastatel küll toimuda kommentaaride autoritele tasu andmine. Mitte rahaline maksmine aga näiteks ligipääs nende tasulisele sisule(digilehe lugemine) või mingi kauba väljaloosimine(seda tegi EPL aastaid tagasi). Eesmärk on saada eriarvamusi, mis vastaksid laiemale lugejate valikule kui toimetuse autorid ja tõmbaksid ligi erinevate vaadetega lugejaid.