„Must luik” muudab maailma ajalugu

Termin „must luik” tähendab sündmust, mille esinemise tõenäosus on üliväike, et tavaliselt sellega üldse ei arvestatagi. Tegemist on ettenägematu sündmusega, millel on suur mõju, lausa süsteemi tasakaalu kõigutav.

Ebakindlus on suurem kui varasematel aastatel. Statistika on hakanud lahknema sellest, mida inimesed tunnevad oma rahakotiga. Sellel on erandeid, näiteks 8 maailma rikkaimat meest on varanduse poolest saanud juba võrdseks poole inimkonnaga ehk ca 3,5 miljardi inimesega.

Mina puutusin termini „must luik” kasutamisega kokku seoses 2007. aasta augustis lõhkenud sub-prime laenude mulliga. Sellest on nüüd ligi 10 aastat kui USA-s sai otsa senine börside rikastumisele kaasa aidanud ärimudel. Varem olid võlakirjad ja aktsiad eraldi. Bill Clintoni ajal lõdvendati panganduse regulatsioone ja sai võimalikuks võlad koguda suuremaks paketiks, mille sai aktsiatena investoritele maha müüa. Samuti said jaepangad õiguse hoiustajate raha pööritada börsil, mis varem oli ainult investeerimispankadele. Loogika tundus kindel, et suurem kogum võlgu ei saa korraga ebaõnnestuda ja halvad laenud peaksid saama kaetud korralikult tasutud võlgade tuludega. Mida selle skeemi loojad ei arvestanud, oligi „must luik.” See viis olukorrani, kus halbade laenude hulk kasvas üle talutava piiri ja need aktsiad ei olnud oma hinda väärt. Need olid toksilised varad ehk mürgised varad. Sisuliselt panganduslik pettus, mis oli sisseastumist ootav lõks.

Tänasel päeval sellest ei räägita. Isegi rahvusriikide langemine võlapöörisesse ei ole enam pealkirjades. Kuidas läheb Kreekal? Kas nad on leidnud uued tulud, et tagasi maksta senised laenud ja intressid? Eestis sellest ei räägita, sest Ansipi valitsus nimetas seda lausa investeeringuks. Kirjutasin sellest juba 9. novembril 2011 „Eurotsoon on edukas vaid võlakoorma kasvatamises” https://www.virgokruve.com/eurotsoon-edukas-vaid-volakoorma-kasvatamises/

Tookord võrdlesin 2004. ja 2010. aastat ning Malta oli ainus, kelle avaliku sektori võlg oli vähenenud. Tuleb mõista, et inimesena on raske märgata võla ja probleemi kuhjumist. See raha on läinud asjadesse, mis tunduvad vajalikuna: betoon, asfalt, torud ja majakarbid. Ainult Kreeka puhul toodi kahtlustäratava asjana välja Saksamaalt tankide ostmine. Eestis on sellised väärkasutused ERM, Mäo ristmik, Koidula piiripunk (sealtkaudu tuleb järjest vähem ronge Venemaalt), Estonian Air, kavandatav Rail Baltic(mis lõppeb Poola piiril, uues Koidula 2 piirijaamas).

Mul on hüpotees, et rahvusriikide võlakriisi leevendamine nõrgema rahapoliitikaga ehk selle koguse suurendamine (QE ehk rahatrükk) on selle kümnendi „must luik.” Börse vaadates on rahanumbrid kasvanud aga kas selle fassaadi taga on ka tegelik ostujõud või on see rikkus ainult paberil/excelis? Mõelge sellele rikkuse ebavõrdse jaotuse kasvule. Rikas inimene sööb ja tarbib üsna võrdselt vaesema inimesega. Asjatu oleks loota rikkuse ebavõrdsust kompenseerida läbi rikaste suurema maksustamise. Neil on hoopis paremad võimalused oma maksutulusid läbi vastutulelike välisriikide kahandada. Näiteks lähevad maksuresidendiks riiki, kus on märksa väiksemad maksud. Eestis ei ole sisuliselt varaga seotud makse(automaks, kinnisvaramaks, kaotati paadimaks, jne.) ja selle tõttu meie maksubaas on otseselt sõltuv, kas Rain Rosimannus investeerib oma raha läbi Eesti firma või viib ta rahad läbi Singapuri, jättes tulumaksu tasumata nii Eestile kui Singapurile(Singapur ei tulumaksusta tulu, mis on teenitud välismaal).

Virgo Kruve

Siia kirjutan oma mõtteid ja tähelepanekuid Eesti elust. Mõnikord lisan ka teemakohaseid pilte, mis on minu tehtud kui pole nimetatud teist autorit/allikat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga