Savisaar võeti Keskerakonna armule
Täna tuli teade, et eelmine Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ja praeguseni Tallinna linnapea (kuigi töölt kohtuga blokeeritud) sai töölepingu Jüri Ratase erakonnalt ajaloonõuniku ametisse. Tehingu sisu tundub olevat, et tähtajatult soovitakse tema ajaloonõuniku ametis tiksumist, sest erakonnal pole süstemaatilist arhiivi ei füüsiliselt ega elektrooniliselt. Samuti on oktoobris tulevate valimiste eel kõige ebaolulisem küsimus erakonna ajaloo kohta, sest see ei mõjuta midagi.
Mina näen seda tehingut konkurentsi keelu teostamisena. Erakond on ennekõike inimesed ja tema lahkumisel läheks kaasa piisavalt paljud, et teha uus registrikanne ehk erakond vähemalt 501 inimesega. Toon selgitava näite: valitsus maksis Estonian Airi kulusid ka sadades miljonites eurodes aga lõpuks ikkagi loobus ning moodustas asemele Nordica (osaliselt vist vana firma varadega).
Praegu on Savisaare kinnihoidmise “käerauad” tema eest ERJK poolt määratud trahvi äramaksmine. Seda tehaksegi temale määratud ajaloonõuniku palga arvelt. Mul ei ole täpseid andmeid aga ilmselt tuleb tal töötada mingi 30 kuud ehk 2,5 aastat, et erakonnale see summa tagasi teenida. Ilma selle präänikuta oleks RSR ilma maskotita, kelle toetusele loodavad nad oktoobri KOV valimistel. Reps, Simson ja Ratas oleksid nagu need unustusse vajunud poliitikud, kes tulid pärast Tiit Vähi lahkumist Koonderakonna juhi kohalt või Villu Reiljani järel esimeheks valitu. Nüüd 1 minut lugejatele aega mõelda, et kes tulid pärast neid.
Ajaloos on ka seda varem olnud, et võlg tuleb tasuda töötamisega. Selle nimi oli vist teoorjus kui ma ei eksi. Eestikeelne maarahvas pidi käima mõisnikele tasuta tööjõuks põllul ja laudas ning nende enda põld ja laut ei huvitanud võõrvallutajat. Õigupoolest ei olnud vallutajatest sakslaste järeltulijatel isegi seadusest tulenevat õigust seda nõuda, nad lihtsalt kasutasid maarahvast ära. Nüüd tulevad samast riigist NATO sõdurid, keda praegune valitsus nimetab varjunimega liitlased.
Ma olen mitmel aastal mõelnud sellele, et kas praegused võimupoliitikud näevad ennast iseseisva riigi juhina või näevad nad välisvõimu käsutäitjana, niiöelda asehaldurina. Andrus Ansip juba läks Brüsseli peremeeste juurde alluvale tööle ja ilmselt teised tema ministrid ja järgnenud Rõivase ministrid teeksid sedasama. Isegi Arnold Rüütel parseldas Eesti Brüsselile oma toetusega septembri 2003. aasta referendumil hääletada JAH.
Vähemalt on lootus, et ajaloonõuniku palgaga säilib erakond ühtsena ning ajutine võimupööre (a la Andra Veidemann) saab korralise kongressiga otsa. Toon ära ka eelpool esitatud küsimuse vastuse. Mina mäletan Vähi järel ainult Märt Kubo, kes tegeles partei likvideerimisega. Villu Reiljani käest anti ohjad noorele mehel Karel Rüütlile, kes tegelikult ei saavutanud tõusu ja 2011. valimiskaotuse eel oli ise juba hüpanud SDE nimekirja. Sai seal ka tagasivalituks Toompeale, reeturlik nahahoidja.