Koit ja Laura oli hea Eurovisioni valik
Üle väga paljude aastate olen mina rahul Eurovisionile valitud Koit Toome ja Laura Põldvere laulu “Verona” võiduga. Sellel paaril on naiselikku võlu kui mitukümmend aastat lavakogemust.
Viimane selline hea tunne oli 2008. aastal Sandra Numsalu esitatud lauluga „Rändajad.” Tookord sai Eesti Venemaal 6. koha ja see jäi paljudeks aastateks kõrgeimaks saavutuseks. Eelmine aasta ei saanud Eesti ju isegi poolfinaalist edasi. Konkurents on vahepeal muidugi kasvanud aga sellist häbi pole õnneks enam kordunud kui Kreisikate „Leto svet” lauluga toimus. Tarmo Leianatam (olgu muld talle kerge), Hannes Võrno (läbikõrbenud Res Publica part) ja Peeter Oja (kaasinimestega verbaalselt ja füüsiliselt vägivallatseja) näitasid kogu Euroopale, kuidas tuleb klaveriga suguühet esitada. Kuidagi muudmoodi ei saanud nende puusaliigutusi klaveri klahvide suunas tõlgendada kui piano fuckers from Estonia.
Ürituse korraldamiseks on Saku Suurhall igati sobiv. Asjaolude soodsal kokkulangemisel saaks seal ka teist korda Eurovisioni kontserti teha. Ülekande puhul üllatas mind see koht, kus saalis olid inimestel tulukesed käes. Nutitelefoniga edvistamine on muutunud publiku kaasamiseks. Ma mäletan veel seda aega kui publiku hulgast sähvisid fotokate välgud ja see on nüüd asendunud püsivate tuludega. Jõukalt elame, pole midagi muud siit järeldada. Õigemini peaks ütlema, et esimene Eesti pidutses ja teine Eesti sai heal juhul seda etendust massimeedia vahendusel kaasa teha. Neil tuli juba hommikul mõelda, et mida päeva jooksul süüa ja kas kuu alguses tulevad arved saan paari nädala pärast tähtpäevaks makstud. Ühiskondlik erinevus on suurem kui 2001. aastal.
Milliseid olid 10 finaali jõudnud esinejat?
Need olid valdavalt noored, ENSV ajast tuntud artist Ivo Linna oli seal silmatorkav kui valge vares. Tema eestikeelne laul oli ilus Eestis kuulamiseks aga väljaspool ei kõneta see mitte kui kedagi. Tal polnud isegi kitarri, mis võiks naiste alateadvusele mõjuda, nagu omal ajal Taanile võidu toonud Olseni vendadel oli.
Ülejäänutest moodustasid enamuse noored naised: Liis Lemsalu, Lenna Kuurma, Kerli, Adele, Maian, Elina Born ning noorte poiste paar Rasmus Rändvee, Daniel Levi. Nende eelnevatega võrreldes oligi Koit ja Laura hea valik, sest neil on lavakogemust(Koidul üle 20 aasta) ja nendega saab suhestuda ka noor keskealine vaataja(nagu mina). Lenna trikk köiel rippumise ja saltoga oli vahva vaatamine ja teistest naiskonkurentidest eristuv, kuid sellega ei korva varasematest aastatest nõrgemat laulu(kahjuks ei valitud, „Rapuntsel” või „Mina jään” nende kandideerimise aastal).
Tulin juba mõned päevad varem küsimusele, et kus on Eestis neljakümnesed artistid. Meil on väga palju noori, selliseid kuni 30 ja siis on tükk tühjust ning tulevad Anne Veski, Ivo Linna ja muud iseseisvuse algusaegadel juba esinenud artistid. Koit Toomega samal ajal(eelmisel sajandil) muusikasse tulnud naisartistid on meedia fookusest kadunud(asendunud üha uute „noorte” naistega) ja samuti on juhtunud meestega.
Valitud laulu suurim puudus on selle ingliskeelne tekst, eriti pärast Brexitit. Kui liidust lahkub ca 64 miljonit ingliskeelset inimest, siis selle võrra kahaneb ka selle keele tähtsus. Kuigi ametliku keelena jääb Iirimaa tõttu inglise keel veel liitu alles, saab olema üsna varsti küsimus, mis saab Euroopa Liidu domineerivaks keeleks. Kas eestlastel tuleb uuesti hakata saksa keelt õppima, nagu tegime seda 700 aastat ristirüütlitest väljakasvanud balti-sakslastega suhtlemiseks? Või haarab ohjad Prantsusmaa, kes osales Saksamaa sõjaga alistanud liidus võitjate poolel ning selle tõttu ei ole tema territooriumil võõrsõdureid, keda kutsutakse varjunimega liitlased.
Mõeldes järgnevatele aastatele ette, võib praegu olla õige aeg hakata õppima laulmist saksa keeles, sest tõenäoliselt saab liidu uueks võimukeskuseks Saksamaa, kus juba asub eurotsooni keskpank(Frankfurtis). Nii realiseerub Hitleri unistus suurest Saksamaast, mis ulatub Atlandi ookeanist, Vahemerest ja Skandinaaviast kuni Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Türgi piirile.