Eesti Energia erastamine: 2 vaatus läbi börsi
Järgnevalt minu arvamus ühele artiklile, mis käsitles valitsuse kava Eesti Energia aktsiate börsile viimisest. Siin ei olegi oluline, kas vähemus või enamusosalus, sest tulu hakatakse jagama era- ja juriidilistel isikutele. Praegu jääb kogu tulu tarbijatele või siis Eesti riigile.
See on varjatud erastamine. Kui Toivo Jürgenson ja Mihkel Pärnoja oma erastamisi 2001. suvel põhjendasid, siis oli neil vähemalt legend, et see on kasulik Eesti arengule või riik on halb peremees. Mina mäletan, et Mart Laar hurjutas 23. augustil 2001 Riigikogu saalist (MRP aastapäev!), et kui Eesti Narva elektrijaamu USA NRG Energyle maha ei müü, siis meid NATOsse ei võeta. Tegelikult läks ajalugu nii, et umbes 2 kuud hiljem oli NRG ise käpuli, koos Enroni, AOL, Worldcom ja muude korporatsioonidega. Kui seda börsikrahhi ei oleks tulnud, siis oleksime saanud samasuguse erastamislepingu nagu on seda Tallinna veega (selle leppis kokku Isamaaliidu linnapea Jüri Mõis, mälu värskendamiseks
http://www.kov.ee/2009/10/15/kui-irl-juhtis-tallinna-3-osa-tallinna-vee-erastamine/ ) juhtunud. Tookord oli sellega poliitiliselt nii kiire, et Erik-Niiles Kross aitas üle piiride isegi Antonio Angotti või tegelikult FBI tagaotsitava Tony Massei ja Giovanni Sposato. Nüüd on majandusministeeriumis sama punt, mis kümnend tagasi ja kahjuks on vahepeal Eesti Raudteed erastada aidanud Guido Sammelselg pankrotistunud. Seega pole ka kohalikku kapitali ega suurärimehi.
Ma saan aru, et riigil on näpud rahakoti põhjas ja kusagilt tahetakse raha eelarvesse saada aga monopoolse firma erastamine on lihtsalt tarbijate rahakotile lisamaksu kehtestamine. Tõsi, see laekub kaudselt läbi erafirma arvete riigi rahakotti. Näiteks Eesti Telekomi erastamine toimus mitme osalejaga turul. Energiaturg on aga väga paindumatu ehk veel niipea ei ole tarbijal võimalik valida Eesti Energiale alternatiivset tootjat. Pealegi tuleks Ida-Virumaa tööandjat käsitleda ka regionaalse stabiilsuse tekitajana aga seda vaid riiklikus omanduses. Kui see müüa erafirmale, siis seda ei huvitaks kaevurid või palgad, vaid ainult kulude optimeerimine (kasumlikkus börsile) ja raamatupidamise küpsetamine.
See eelnev tähendab ka seda, et kogu investoritele minev dividend tuleks otseselt tarbijatele lisatasuna. Palju mõistlikum oleks see osa kasumist hoida kõigi tarbijate osalusega (läbi riigi kodanikuks olemise) firmas hoopis tuleviku investeeringuteks. Investor seda raha aga siin ilmselt ei kulutaks ja sarnaselt Rootsist pärinevate pankade käitumisega toimuks igal aastal suur finantskapitali väljavool. Viie aasta eest oli liikumine vastupidine, et siinsetele inimestele võlasilmus järgnevateks aastakümneteks kaela siduda ja seeläbi saada garanteeritult kõrgem intress kui ükskõik millise teise finantsinstrumendiga. Nimelt laenu andes saad selle vara koostöös müüjatega ülesse hinnata, et laenaja maksaks näiteks 60 % rohkem selle praegusest väärtusest ja isegi kui ta peaks sellega ebaõnnestuma ja vara läheks sundmüüki, siis võla jääki tuleb tasuda kuni surmani (või pärijate poolt edasi) intressiga umbes 18 protsenti.
Ma mõtlesin selle termini rahvaaktsia peale. Mulle meenub, et seda kasutas H. Luik oma Ekspressi aktsiast rääkides. Kuigi mul ei ole see raudkindlalt meeles ja Tallink võis selle nimetuse varem saada. Küll aga on kõigi nende majanduse headel aegadel börsile läinud firmade käekäik olnud sama – järjepidev langus. Ekspress Grupp on 3 aastaga võrreldes praegu lausa 5 korda odavam: 2007. kõrgeim 7,5 €, avamishind 6,78 € ja käesoleva aasta kõrgeim 1,48 €, tänane hind 1,10 €. Möödunud aastal oli ka läbi aegade madalaim hind 0,39 € ehk 17,3 korda madalam noteerimishinnast. Samamoodi on vaid langenud Arco Vara aktsia, mis 2007. oli ~47 € aga ilmselt pärast juurde noteerimisi on viimased 1,5 aastat olnud tublisti alla 7 € piiri.
Samuti ei olnud midagi rõõmustavat Tallinki aktsiaga, mis tuli 2006. turule 4,95 €, käis järgmisel aastal ära 5,90 € peal ja jaanuarist 2008. on pidevalt olnud allpool avamishinda.
Ainult Olympic Casino eiras eelnevate trendi ja ei läinud kohe algusest langusse ning esimese aasta püsis 3 € pealt kuni 6 € tõusnuna aga alates 2008. sügisest pigem allpool 1 € piiri.
Eelnevalt toodud arvud võisid saada moonutatud veel vahepeal emiteeritu aktsiate ehk investori osaluste lahendamisega.
Kes tahab, siis NASDAQ OMX (TALSE on ammu ära surnud ja maha maetud!) info on saadaval:
http://www.nasdaqomxbaltic.com/market/?pg=mainlist&lang=et
Uurige eriti aktsiagraafiku kohal kuvatud sälku “ajalugu” näiteks 3 aasta lõikes.
Kokkuvõttes siis on erastamise jutt poliitiline meeleheide eelarve täitmiseks, sest teiste kauboi-poliitikatega on majandusele tekitatud tõsist kahju ja nüüd loodetakse leida IPO (idioodid palutakse osalema) ehk initial public offering kaudu sularaha sukasääres hoidvaid väikeinvestoreid. Milline välisinvestor tuleks riiki, kus käibemaks muutub 7 päevase etteteatamisega keset majandusaastat ja idee poliitikute peas selleks sündis kõigest 2 nädalat varem?
Minu meelest on juba 1997. aktsiakriisi järel ära tõestatud, et väikeaktsionärist sõidetakse meie väiksel turul üle. Meenutage kasvõi investeerimisfondide juhtumeid, kus SEB alguses ütles, et kandke ise oma kahjumid (meie hallatud fondidest) aga lõpuks ikkagi hüvitas tekitatud kahjud.
Ma arvan, et see idee surutakse läbi, sest Mart Laar ei ole juba tükil ajal saanud läänest auhindu oma “reformide” tegemise eest ja siiani saadud umbes 0,5 miljonit seeklit on ka ära kulunud ja valimised on uksel ning kampaania vajab rahastamist.