Eesti pantvangid on Liibanonis vabastatud

Ligi 4 kuud pantvangis olnud 7 jalgratturit on Liibanonis Bekaa orus vabastatud ja nad on terved ning teel pealinna Beirutisse, et veel täna alustada koduteed tagasi. Vabastamiseni viisid prantslaste peetud kõnelused ja Liibanoni siseminister Marwan Charbel ütles intervjuus kohalikule telejaamale, et ta ei saa kinnitada kuulujutte vabastamise eest lunaraha maksmisest. Vangistajad ei ole lunaraha vähemalt ametlikult nõudnud. Allikas YLE uudised

Jääb üle ka võimalus, et nad hakkasid kartma hiljuti sinna saadetud Eesti prokuröri Heili Seppa (12. juulil). Nüüd on Urmas Paetil paar päeva head aega, ta saab ennast meedias pildile koos pantvangidega ja rääkida, et mida kõike Eesti pool selleks vabastamiseks tegi ja kuivõrd tubli oli Välisministeerium. Oeh, inimeste kannatuste pealt poliitilist profiiti lõigata on sedavõrd Reformierakondlik. Ma arvan, et Islandi väljaku majas oleks eelistatud olukorra kestmist, sest siis oleks saanud aegajalt meedias taaskord kaastundlikke avaldusi teha. Pigem see näitas, et poliitiline ja ametkondlik struktuur ei olnud oma võimete tasemel. Olen üsna kindel, et tähelepanu vajav president THI ilmub ka nendega koos mõnel pildil ajalehes või televisioonis. Neist tehakse nüüd kangelased, kuigi tegelikult olid nad ohvrid. Ma ei hakka spekuleerima, kas raskem oli olla võõras riigis pantvangis (ilmselt neid ei koheldud halvasti) või nüüd järgnev meedia tähelepanu.