blogid ja internettinimesed

Tahaksin lugeda ka tavalise inimese lahkumisest

Viimased 3 päeva on meedias laiemalt olnud teemaks küsimus, et kes oli Steve Jobs ja milline oli tema pärand maailmale. Apple kasutajad ilmselt teavad teda ja ingliskeelsed inimesed aga see on rohkem meediatoode kui tegelik lein. Tuntud inimese elu (hobid, pere, töö) aitab meedial ennast tarbijatele raha eest müüa ja seda saab teha ka surmaga.

Meedia ei huvitu kümnetest tuhandetest inimestest, kes statistilise keskmise järgi peaksid iga päev planeedil Maa surema nälja või mõne haiguse (malaaria, tuberkuloos, HIV, jne) tõttu. Nende surm ei muutu isegi numbriks leheküljel, rääkimata nime ära märkimisest. Seejuures ma ei mõtle ravimatute haiguste ja vanaduse tõttu surnud inimesi, vaid neid surmajuhtumeid, mille ärahoidmiseks meil on tegelikult vahendid. Asjaolu, et 1 miljard inimest on ennast ülekaaluliseks söönud ja samas 1,5 miljardit inimest elab nälja piiril, näitab pigem inimkonna ressursside ebavõrdset jaotumist.

Samamoodi oli ka Steve Jobs vaid 56 aastaselt saanud ennast realiseerida erialal, mis oli talle huvitav ja kogeda eluviisi, mida ilmselt väga vähesed saavad endale lubada. Ta võis ju Apple firmast saada palka vaid 1 dollar aastas aga teisest firmast (Disney) võttis ta eelmisel aastal dividende 50 miljonit dollarit.

Ma ei kadesta tema rikkust, sest olla ühiskonna tähelepanu all on ilmselt ülimalt väsitav. Ta ei saanud ilmselt kusagile minna ilma mõtlemata, et kuidas ma käituksin vastavalt teiste inimeste ootustele. Kas ma riietun piisavalt soliidselt, ei riku mõnda ühiskonna kehtestatud reeglit ja olen igati oma tuntuse vääriline? Väikseimgi eksimus oleks kaasa toonud teravdatud tähelepanu ja ilmselt mõju temega seotud firmadele. Privaatsuse kaotamine on see hind, mida rikkad maksavad oma elustiili eest.

Sünd ja surm on inimese elu algus ja lõpp. Enne meid on elanud väga palju põlvkondi inimesi, kes on surnud ja kelle elust me valdavalt midagi ei tea. Me näeme mõnikord nende töö vilju aga need on olnud kollektiivsed (ühiselt ehitatud maailmaimed). Hetkel meenub mulle, et konkreetsete inimeste ja nimedega saame seostada enamasti kunstiteoseid ja väga väljapaistvaid esemeid. Näiteks viimasel sajandil võis inimene töötada eluaeg rõivaid õmblevas firmas aga selle kandja ei saanud kunagi teada tema nime, sest toote valmistamine ja müük olid omavahel eraldatud. Samamoodi on ka lauanõude, koduelektroonika, mööbli, autode ja kõige muuga meie ümber. Neile lihtsalt pole peale kirjutatud, et selle asja tegi sellisega nimega inimene. Tarbijatena meid on eraldatud asjade loojatest. Me tarbime nimetuid tooteid.

Kusagil kultuuritaustas on meis siiski sees soov asju nimedega seostada ja nii seomegi tuntud firmade tooted ja teenused selle juhtidega. Näiteks Apple´i puhul näime eeldavat, et iPod, iPhone ja iPad olid justkui Steve Jobs´i looming ja saavutused. Tegelikult oli nende loomisel suurem panus hoopis britt Jonathan Ive´il, keda meedias pole sedavõrd kajastatudki. Tema ei esitlenud neid vidinaid, vaid oli nende peamine väljamõtleja. See, et tähelepanu langes juhile ja firma omanikule, oli pigem paratamatus.

Inimene elab, kuni mäletatakse tema nime ja tegevust. Ajalugu ongi taoliste inimeste loetelu, kelle saavutusi on peetud vajalikuks ülesse tähendada. Siiani on see nõudnud väljapaistvale kohale jõudmist poliitikas, majanduses või kultuuris. Koos interneti tulekuga on mänguväljak justkui võrdsustunud. Sa ei pruugi saada kuulsaks ja tuntuks aga võid ikkagi jätta võrku maha märgi oma eksistentsist. Mulle meenub näiteks eesti kaitseväelaste kohta loetud artikkel, et nende sotsiaalvõrgustiku kontod eksisteerisid edasi ka pärast nende matuseid. Ligipääsu paroolid surid koos nendega ja info jäi võrku alles.

Mis pani mind mõtlema, et virtuaalne maailm võiks tähendada ka tavalise inimese jaoks kohakest ajaloos ja saada mäletatud. Selle oletuse testimiseks googeldasin ühe oma koolivenna nime, kes hukkus umbes 2004. aastal, et näha temast säilinud virtuaalseid jälgi. Halva üllatusena selgus, et google ja yahoo meelest on selle nimega inimene Eestis endiselt elus ja tegev. Kõik esimesed 10 lehte olid täidetud tema 3 aastat noorema nimekaimu tegemistega. Samuti panin tähele, et allikad oli viimase 5 aasta kohta ja varasemaid artikleid justkui ei viidatudki.

Virtuaalne mälu kipub piirduma viimaste aastate populaarsemate artiklitega, sellest varasemaid tekste isegi ei mainita.

Selle praeguseks ajaks on ka virtuaalsest maailmas kadunud või lähiaastatel kadumas märgid varem kajastatud inimeste tegevusest. Internetis olevad lehed muudavad kujundust ja sisu (lähevad näiteks tasuliseks, ajalehtede artiklid) või suletakse hoopiski. Tegemist oli maailma ainsate originaalidega, mille poole pöördusid tuhanded lugejad ja kui need peaksid kaduma, siis ei mäleta neid ka enam keegi, sest teist ja kolmandat koopiat lihtsalt ei eksisteeri.

See virtuaalne mälu kustumise asjaolu võib tähendada, et tulevikus pole ajalooliste sündmuste selgitamine enam võimalik, sest selle aasta või sündmuse kohta kogutud andmed ja kirjutatud tekstid on kas lünklikud või lausa kaduma läinud. Nende kohta pole ka “arhiivi”, kuhu neid korjatakse.

Lõpetuseks üks link Steve Jobs-i tegevuse kohta, kus on toodud nii tema ametialane tegevus kui ka väga lahe reklaam 1984. aastast kui tuli välja esimene Macintosh

http://news.sky.com/home/technology/article/16056558

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga