Rämpstoit on doteeritud, ökotoit aga tootmise hinnaga

Inimesed ei mõista ökopoe headust hinnata.

See oli reformiraadio kuulamisest meelde jäänud saatejuhi üldistus Jõhvi elanikest, kelle pealt poepidajal ei õnnestunud teenida ning pood suletakse.

Margit Kilumets tegi järelduse temale teada oleva info põhjal. Poodnik lõpetas kauplusele peale maksmise ja sellest tehti järeldus, et inimesed ei mõista mahetoidu headust. Äkki isegi läks mõte edasi, et nad on sõltuvuses kiirtoidust. Sellised järeldused tunduvad usutavad kuni filmi “Food Inc.” äranägemiseni.

See ameeriklaste film tegeleb toidutööstuse taustaga, kuidas senine tavaline toidu kasvatamine on käinud ja millised on tarbija poolt nägemata jäänud osad kogu tarneahelas. Inimesed ei tea ja kas peaksidki teadma, millistes tingimustes loomad või linnud on kasvatatud või milliste geenidega on taimed, sest neid huvitab ennekõike söömine ja toidu maitse. Kehva maitset annab peita ju igasuguste lisaainetega ja OSTJA eelistab hinda. Mitte ainult vaesuses virelevas vabariigis, vaid ka rikkaks peetavates riikides. See on läbinisti inimlik, sarnaste toodete puhul arvestada hinda ja teha selle alusel valikuid.

“Täiesti arusadav, miks ameeriklased on nii paksud. Üliõpilasena nägin, kui loomulik on süüa iga päevkiirtoitu, sest nii on soodsam. Poest juurviljade ostmine ja ise tervisliku söögi valmistamine on kallis toitumisviis, mida kõik lubada ei saagi,” seletab Laura Põldvere ajakirjas Oma Maitse.

http://www.ohtuleht.ee/479835

Seda tsitaati olin lugenud just natuke aega enne Jõhvi poe sulgemisest raadios rääkimist. Järelikult tuleks Kirde-Eesti puhul rääkida inimeste piiratud rahast toidu ostmiseks ja mitte nende tarkusest või teadmistest ökotoidu kohta. Ma läheksin isegi kaugemale ja ütleksin, et Eesti palkade juures on rämpstoidu söömine ainumõeldav viis elus püsimiseks. See puhtam ja ökoloogilisem toit on lihtsalt liiga kallis ja sellel pole ka fännibaasi, mis võimaldaks selliste spetsialiseerunud poodide edukat tegutsemist.