Sain sõnavabaduse tagasi

Märkasin siis eile ehk 1. veebruaril, et registris on kauaoodatud muutus toiminud. Nimelt pole ma enam alates 1. jaanuarist Keskerakonnas ja võin seetõttu vabamalt virutada laarlaste ja ansiplaste pihta ning ei pea muretsema, et kusagilt tuleb bumerangina tagasi poliitilise kuuluvusega aheldatud süüdistus. See sõnavabaduse tunne on hea. Nagu kinnine nina oleks lahti läinud pärast pikka nohu.

Kusjuures see välja saamine polnud sugugi lihtne. Vaja läks lausa 3 lehte paberit!

Esimene avaldus sai saadetud kirjaga kodulehel avaldatud aadressile aga selgus, et Pärnu osakond oli sealt just neil päevadel ära kolinud. Kuna ma ei pidanud vajalikuks saatja aadressi kirjutada, siis see jäigi kusagile tühjusse. Isegi postkontori kaudu ei õnnestunud ülesse leida (tõenäoliselt jäi kontorit rentinud maja üldpostkasti).

Teine koopia jõudis küll kohale ja läks ka menetlusse ehk jõudis Tallinna keskbüroos arutlusele aga esines mingi kooskõlastuse puudus või asjaajamise probleem ja see saadeti Pärnusse tagasi. Siis tuli muidugi see oktoobrikuu lõpp ja suur korruptsiooniga võitlemise kampaania koos väljasõiduga Pärnusse, mille järel sai tõdetud, nagu kuulsas filmis “Mehed ei nuta,” et

“andestust aga lambad konsumeerisid avalduse!”

See tähendas tõlgituna siis seda, et tõenäoliselt krabasid teise koopia Pärnu piirkonna juhi Mart Viisitamme laualt koos muude dokumentidega kaasa seal käinud lambapead. Eks Jüri tahtis endale suveniiri, mis Delo kaante vahele panna. Võtku nad heaks!

Kolmanda koopiaga läks siis õnneks ja sain välja, kuigi ka seal oli helistamist ja rääkimist.

Olen nüüd avatud uutele pakkumistele!

See tähendab ka seda, et saan kirjutada senisest vabamalt. Kasvõi oma 4386 päeva kohta ja avaldada ka viimase 8 aastaga kogunenud pilte. Ja neid on tõesti palju. Jääge siis kanalile!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga