Ta on veel noor aga küll temagi saab – penskariks!

Olen varem täheldanud oma püsilugejate hulgas ja mõne eriti vihkava arvamusega silma paistnud Indeku nimelist tegelast, kes saab palka EAS-ist. Nüüd ta siis kirjutas oma blogis pensionide kohta:

Lähtuvalt 2009. AASTA RIIGIEELARVE SEADUS‘est söövad pensionid enamuse meie riigieelarvest. Miks neid küll ei kärbita? Seal tehtavast 10%’sest kärpest piisaks vabalt 2 miljardi kokkuhoiuks mis praegu vajaka on!

Ja kommentaarides lisab:

ahjaa.. ja üks asi veel. meil on pensionääre liiga palju ja noori inimesi ja ka lapsi (kes penskaritele praegu või tulevikus pensionit maksavad) liiga vähe!

no olgem ausad sellegipoolest töötab terve riik selleks, et pensione maksta ja riigi rahva vanust vanandada.

või

paljude noorte lastega perede elust: 1 palk = 5 sööjat
.
penskaritel on valdavalt 1 pension = 1 penskar

Nüüd te kindlasti mõtlete, et miks ma sellisele vanurite vaenu kiskumisele tähelepanu juhin. Üsna mitme asja pärast.

Praegu on töötegijaid vähe just nimelt selle pärast, et meie põlvkonna vanemad, need 55 ringis olijad, tegelesid töö tegemise ja mitte sigimisega. See on möödunud sajandi rusikareegel, et iga järgmine põlvkond on väiksem kui eelmine. Kui paljudel neist aastakäikudest oleks lapsi olnud arvuliselt rohkem kui neid endid, siis oleks ka töökäsi rohkem. Või vähemalt näib seda Indrek arvavat, et rohkem noori töötajaid ja 300 000 pensionäri koorem ongi lahendatud. Tegelikult peaks meenutama, et väga suur osa neist pensionärides või penskaritest, äkki isegi tema vanaema või vanaisa,  olid tulnud Eestisse immigrantidena idast ja tookordse võõrtööjõuna. Praeguseks on nad oma tööaastad ära kulutanud ja annavad panuse ühiskonna eriti kiires korras vananemisele. Just nimelt idast toodud võõrtööliste pärast on nüüd ka pensionäride ülalpidamise probleem sedavõrd terav, sest ka nemad said lapsi arvuliselt endast vähem.

Samuti on ära unustatud, et Eestis on ligi 60 000 töötut, kes oleksid valmis pensionäride maksete tarbeks töötama ja tulumaksu maksma aga ansiplaste valitsus (mida Indrek tuliselt pooldab, äkki isegi kuulub nimekirja, pole uurinud) ei võimalda neile seda. Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kus ei tegelda töökohtade päästmisega ja arutatakse hoopis koondamishüvitise teemadel.

Ma ei hakka Indrekut rohkem kritiseerima, sest ta on veel noor aga kindlasti ta õpib ja noorus on aja jooksul mööduv nähtus. Ma tunnen siiski heameelt teoreetilisest võimalusest, öelda ka Indrekule 40 aasta pärast PENSKAR, juhul muidugi kui ma ei ole Eesti Vabariigi kõige lojaalsema kodaniku näide ehk siis eesti mees, kes sureb ära isegi enne pensionile saamist. Statistikaameti järgi on minu aastakäigu meeste oodatav eluiga nibin-nabin pensionile saamise eaga võrdne. Vähemalt praegu kehtivaga aga ka seda on reformierakondlased plaaninud tõsta ja siis saaks Indrek hõisata, et pensioni saajaid jääbki vähemaks.

Üldiselt on Eestis tõsine noorte ja vanade konflikt, sest me ei mõista üksteise eluviise ega vajadusi enam. Nägin EuroNewsi pealt Hispaania projektist, kus ELiidu rahadega ehitati ühiselamu moodi maja ja sinna toodi siis elama vanurite pered ja noored lastega pered ning nad pidid siis päevas teatud arvu tunde üksteisega koos midagi tegema. Noored õpetasid vanadele kaasaegset (arvuti) tehnikat ja vanad tegid noortega koos peenramaal näpud mullaseks. Konkreetses videoloos räägiti porgandite kasvatamisest. Samasugune noorte-vanade lõhe on ka Jaapanis aga veelgi äärmuslikumas vormis.

Ka mina arvan, et praegused pensioni saajad ootavad liiga palju riigilt. Samas lasid nad oma tööaastate jooksul loodud väärtused (ehitised, teed, tööstused, sadamad, jne) ära erastada ning nüüd loodavad oma pensioni raha saada minu sissetulekute arvel. Mida on praegune riik andnud noortele? Mitte sittagi, peale pangaorjuse ja võlgade-liisingute. Seega ei maksa noortelt ka oodata võimekust pensionäride ülal pidamiseks, sest sissetulekutest ei piisa isegi hädapäraseks toimetulekuks (indrek viitab 1 palk = 5 suud).

Ma mõistan Indreku seisukohti, sest olen ka ise aastaid tagasi olnud väga kriitiline kui ühiskonnas on igal töötegijal oma isiklik ülalpeetav toita (hetkel peaks olema 1,2 töötavat inimest ühe ülalpeetava lapse-vanuri peale ehk siis ca 570 tööga hõivatut versus 300 000 pensionäri + lapsed + mitteaktiivsed) ja seejuures on palgatase üsna naeruväärne.

Kas te kujutate ette, et väike Holland ja Suur Venemaa võiksid majanduslikult olla võrdsed? Minul on seda raske kujutleda aga nii Hollandi kui Venemaa SKP on vastavalt 579 ja 581 miljardit USD. Seejuures on rahvastik 16,2 miljonit hollandlast ja 142 miljonit venemaalast. Kuidas saab olla, et üks hollandlane toodab sama palju kui 9 venelast ja seda Venemaa nafta-gaasi ja muude maavarade rikkuse juures? Vastus on lihtsaks taandatav: üks teeb asju mõistusega (teadus, innovatsioon, transiit) ja teine ekspordib vaid toorainet. Iraani kukutad šahh oli omal ajal naftatööstuste laiendamise ja kütusena kasutamise vastu, sest nägi naftas võimalust hoopis keemiatööstusele. Kui ma ei eksi, siis tookord oli teada juba 17 000 keemilist ühendit, mida sai nafta baasil valmistada. Samamoodi tegeleb ka Venemaa kütteaine ekspordi ja mitte sellest kasvõi plastmassi valmistamisega. Näiteks hambaharjad, kilekotid, koduelektroonika korpused on tehtud just nimelt nafta baasil. Nende pealt saaks märksa rohkem raha. Olukord on sama kui Eestis 90ndatel kui veeti välja ümarpalki ja alles hiljem õpiti selle asemel tulusamat saetud materjali eksportima. Muidugi eriti tulus võiks olla puidust asiaatidele söömispulki teha. Mäletan oma kooliajast ühe õpetaja räägitud lugu, et jaapanlased ostsid Venemaalt konteinerite kaupa selliseid suuri Siberi metsadessse sobivaid kirveid. Tekkis küsimus, et mida nad raiuvad kui neil on nii vähe metsa. Väidetavalt tehti siis kirve terast žilette ja vartest just nimelt puidust pulki.

Selle viimasega näitega jõudsin üsna pessimistliku järelduseni, et niikaua kui ettevõtluse arendamise katuse all tegutsejad likvideeriksid pigem raha soovivaid pensionäre ja mitte tulude suurendamisega, ei ole loota Eesti elu paranemist.

Mina olen kulude vähendamiseks viimastel aastatel elukohta muutnud. Samas mäletan, et kui ühes Andrus Saare loengus soovitas üks tudengitest (mitte mina) pensionäride perekonnal vahetada paremaks toimetulekuks ülejõu käiv Tallinna korter mõne odavama vastu mõnes teises linnas, siis sai ta sotsioloogi poolt terava mõnituse osaliseks. Umbes sedamoodi, et tahad vanad inimesed viimastel eluaastatel oma kodust välja saata. Äkki oleks aeg öelda, et üldine pensioni aeg on läbi saanud? Minu vana-vanaema oli esimene üldise riikliku pensioni saajate põlvkonnast, enne seda oli pension olnud (ametnike) privileeg ja vähestel. Mulle tundub, et mina näen ära olukorra, kus kaob üldine pensioniõigus ja igaüks peab selle ise endale välja teenima või sambasse koguma. Juba praegu peavad töötavad inimesed koguma pensionäride väljamaksete raha ning endale sammastesse, sest tulevikus väheneb üldine pensionikassa veelgi. Minul ei ole sambaid, sest ei usu raha säilimisse isegi kümnendi perspektiivis. Olen näinud ära hüperinflatsiooni ja raha väärtuse drastilise kukkumise. Ma ei mäleta möödunud sajandi lõpu tarbekaupade või toiduainete hindu aga seda küll, et näiteks pilet Tallinna on praeguseks kallinenud 2,5 või lausa 3 korda (sõltuvalt, millise firmaga praegu sõita) (oli ca 30, nüüd 75-90).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga