Osa kultuurist jääbki interneti tulekuga jäädavalt kaduma

Olen sellest ka varem kirjutanud aga mul on tunne, et interneti vahendusel ujub pinnale see kultuuri kõnts, mida omal ajal poleks raha eest ostetud ja siis tasuta asjana kopeeriti seda kõikjale. Kõik asjalik on pandud lukutaha. Näiteks tahan lugeda 2001. detsembrist Kalle Muuli artiklit aga mulle teatatakse:

Kui soovid artiklit enne kella 14 edasi lugeda, siis palun telli Postimees.ee täisversioon. Täisversiooni saad tellida tasudes:

* e-panga kaudu või arvega
* krediitkaardiga
* mobiiltelefonilt saadetud lühisõnumiga
* vastavalt kasutajate arvule arvega tasudes (asutustele ja ettevõtetele)

Ma kahtlen väga tõsiselt, kas homme kell 15 samale aadressile minnes sealt midagi leiaks. Ilmselt ei ole 3. detsember 2001 kasutusel olnud makseviis ka tänasel päeval enam pädev. Igatahes ei hakka ma ühe artikli pärast küll mingi tasu peale mõtlema, sest samahästi võib seal olnud sisu olla kaduma läinud.

Parandus kell 15. Eelnevalt avaldatud arvamus osutus valeks ja artikkel ongi vabalt loetav. Seega on Postimees vabalt loetav kell 14.05 kuni südaööni aga alates 00.01 jälle blokeeritud.

Mõelge sedasi, et igal ajahetkel voogab meie ümber paarkümmend FM sageduse raadiojaama, ilmselt sadu lühi-, kesk- ja pikalaine raadioid väljastpoolt Eestit, kosmosest tuleb vähemalt 3-5 sattellidi pealt avatud kujul jällegi sadu telejaamu ja meie ümber levib 3 Eesti analoog või 5 digitaalset telekanalit JA KOGU SEE INFO LÄHEB MEIST MÖÖDA. Me jälgime tavaliselt 1 või 2 neist kanalitest igal ajahetkel. Samuti kirjutatakse isegi eesti keeles rohkemates ajalehtedes artikleid kui ükskõik kellel oleks vaba aega nende läbi lugemiseks. Lisame siia juurde igasugused foorumid, portaalid, suhtlusvõrgud ja saamegi kokku ühe suure infovälja, mille seast vajaliku välja otsimine muutub ülimalt tülikaks.

Sellises olukorras võib olla tõeliselt frustreeriv kui leiad oma aastate tagustest märkmetest ühe infokillu ja tahad seda uuesti kasutada ning siis selgub, et see on internetis varustatud aastate taguse tõkkega. Mida sa siis sellises olukorras teed? Hakkad 9,5 aasta vanuse artikli eest raha maksma või kasutad hoopis google/neti otsingut mõne vaba materjali tarbeks? Ma arvan, et 90 % inimestest ei hakka makulatuuri eest maksma. Seega ei ole ajalehel mingit tulu oma sisu parooli all hoidmisest. Interneti rikkus ei tule mitte sisu oma valduses hoidmisest, vaid inimeste tähelepanu saamisest ja selle juurde täiendavate teenuste pakkumisest. Hoopis teine asi oleks siis kui arhiivi ligipääsu tasu poleks mitte artikli ega kuupäeva põhine vaid kehtiks näiteks päeva jagu. Siis mul võiks tõesti tekkida huvi vanas arhiivis ringi vaadata. Praegu aga on minul sellest kõnealusest artiklist pilt, saan seda lugeda aga kõik ülejäänud kasutajad on sellest infost ilma. Seega jääb minu arvates kehvemasse olukorda autor Kalle Muuli. Ma ei saa tema artiklile viidata, sest see pole avalikult kättesaadav ja oma koopia kaudu tema teksti kättesaadavaks teha pole ka mõtet. Kui ehk pärast ajalehe postimees eksistentsi lõpetamist. Kuni selle ajani kehtibki poliitika, et originaal on selle autori käes ja kui ühe või teisega midagi juhtub, siis on see info ajaloo jaoks kadunud.

Kas ainult mulle tundub või see ongi tsensuuri jaoks ideaalne ühiskond? Mõelda vaid nõukogude aja tsensorite peavalu kui ajalehte läks midagi ebameeldivat ja siis tuli see number kõigis raamatukogudes välja vahetada ja õigega asendada. Inimeste kodudes oli muidugi tuhandeid asendamata eksemplare aga need visati makulatuurina välja või kleebiti tapeedi alla ja tänapäevased uurijad teavadki sellest vaid ametlikult säilinud allikate (raamatukogud) kaudu. Interneti allikast ei ole aga säilinud ka ühtegi teist koopiat ning info selle eksisteerimisest ei kajastu üheski teises allikas.

Ma kuulasin täna lõunal Klassikaraadio pealt ühte saadet, kus oli juttu selle raadio algusaegadest 1994. või 1995. aprillis ja selgus, et isegi sellest ajast ei olnud raadiojaamal oma linte. Salvestusi oli säilinud ühe asjahuvilise tehtud lintmaki lintidel. Isegi mitte kassettidel, rääkimata plaatidest. Kujutate ette?

Vaatasin täna oma läpparis olnud brauseri järjehoidjat ja selle sisu ning tuvastasin, et Postimehe, Pärnu Postimehe ja SLÕhtulehe lingid aastast 2007. olid isegi toimivad aga näiteks EPL-i lingid viskasid järjekindlalt ette viimase lehe sisukorda. Põhjuseks oli lihtsalt ajalehe aadresside struktuuri muutus. Loomulikult oleks võimalik artikli pealkirja või kuupäeva järgi midagi hiljem ülesse otsida aga siiski see pole eriti ajale vastupidav süsteem kui 3 aasta järel pead “kartoteegi” ajakohastama. Mõelda vaid, kuivõrd kasutud oleksid 2004. või 2002. brauseri järjehoidjasse pandud lingid.

Võib ju küsida, et milleks oleks vajalik ajaloo mäletamine või kunagi esitatud sündmustega kursis olemine. Ma ütleks, et kasvõi sellel põhjusel, et meile ei annaks ühtede ja samade põhjustega propaganda kampaaniaid kaela määrida. Näiteks pärast Afganistaani sõja puhkemise või Iraagi invasiooni eelsete arengute ära unustamisel võidakse sama stsenaariumi järgi meid veenda Iraani sõja algatamise vajalikkuses. Ma olin natuke üllatunud kui leidsin eelpool nimetatud järjehoidja failist viite ühele CIA koostatud koomiksile, millega õigustati USA sissetungi 1984. Grenaadasse. Seal on leheküljel 8 toodud loetelu asjadest, millega kommunistid olevat riigi pööranud kapitalistliku süsteemi vastu. Sellele järgnev olukord oligi ohustanud USA kodanikke ja Ronald Reagan pidi sõjaliselt sekkuma. Kahjuks pädeb see nimekiri ka USA sõjalistel invasioonidel Kosovos, Afganistaanis ja Iraagis (noore inimesena ma kahjuks Korea, Vietnami ja teiste sõdade kohta ei tea ja vanu ajalehti järele lugema pole ka aega minna).

Instructions for taking over the Caribbean
1. Create fear
2. Wipe out opposition
3. Bomb schools+buses
4. Wreck the economies
5. Accuse democracy for all failures
6. Create refugee problems, etc

Tõlge

Juhised Kariibide üle võtmiseks
1. Tekita hirmu
2. Likvideeri opositsioon
3. pommita koole+busse
4. Lõhu majandus
5. Kõigis hädades süüdista demokraatiat
6. Tekita põgenike probleem, jne

http://www.ep.tc/grenada/

Üllatav küll aga sama loetelu järgi korraldas CIA aastal 2001. ja 2003. ka Afganistaani ja Iraaki tungimise.

Afgaanide puhul oli siis käitumine:

1. Tekita hirmu – kui Taleban saab edasi võimul olla, siis oma lääne vihas korraldavad nad 11. septembri ka teie riigis. Seega on parem oht likvideerida kiiresti, et teie saaksite Euroopas ja Ameerikas rahulikult elada.
2. Likvideeri opositsioon – Taleban oli võimul aga kukutati ja pärast seda on USA ja Euroopa riigid sõjaliselt likvideerinud Hamid Karzay suhtes opositsiooni jäänud hõimupealikke ja kogu muud opositsiooni. Isegi kui see polnud Taleban või Al Qaeda aga kuna Karzay on ainsana lääne poolt kontrollitav, siis kõik teised pretendendid võimule tuleb likvideerida. Vajadusel NATO sõjaväelaste relvadega.
3. pommita koole+busse – Külade, pulmapidude pommitamine, afgaani politseinike pommitamine ja sõbralik tulevahetus liitlaste vahel (viimati tapsid sakslased 6 afgaani sõdurit), koraani wc-potti uputamine ja muu psühholoogiline sõda.
4. Lõhu majandus – Taleban oli narkootikumide ja oopiumi vastu, Karzai võimul oleku ajal on oopiumist keemiliselt puhastatud heroiini hulk kasvanud kümneid kordi ja moodustab vähemalt 60 protsenti riigi SKP-st. Harri Tiido tõi ühes Vikerraadio intervjuus välja, et NATO sõdurid jalutavad patrullides oopiumi mooni põldude vahelt läbi aga nad ei sekku sellesse kunagi, sest sellega peaks tegelema kohalikud võimud ja politsei. Need on aga loomulikult narkootikumide rahadega ära ostetud.
5. Kõigis hädades süüdista demokraatiat – 1. aprillil 2010 esines Hamid Karzay avaldusega, et ÜRO töötajad panid toime ligi miljoni hääle võltsimise presidendi valimistel möödunud aastal. Imelikul kombel tegid võõrad seda tema kasuks ehk aitasid Karzayl võimule jääda (allikas Euronews)
6. Tekita põgenike probleem, jne. – USA pommitamiste järel on riigist lahkunud umbes 2-3 miljonit inimest, enamus neist Iraani.

Sama loetelu pädeks ka Iraagi okupeerimisega:

1. Tekita hirmu – Colin Powell ÜRO istungil klaasist katseklaasiga ja rääkimas Saddam Husseini biorelva programmist ning täpsemalt siberi katkust. Tony Blair ja tema luurajate koostatud raport Iraagi tuumarelvade 20 minutiga valmis seadmisest, ähvardavat Kuveiti. Georg Walker Bush ja tema hoiatused Iraagi WMD programmi eest, mille tõestus “pidi tulema aatompommi seene kujulisest pilvest.

Me ei saa oodata lõplikku tõestust suitsevale püssile(kuriteo asitõendile), mis võib tulla seene-pilve kujul.

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=4gUzD1Ud4Lk]

2. Likvideeri opositsioon – Iraagi okupeerimise järel saatis Paul Bremer laiali senise Iraagi sõjaväe, politsei, ainuvalitsenud partei ja sisuliselt kogu riiki koos hoidnud muud struktuurid. Selle tulemuseks oli kurdide, sunniitide ja šiiitide rivaalitsemine ja kümned tuhanded vägivallas hukkunud. Riiki ei saa buldooseriga kokku lükata ja vundamendi peale hakata lääne jooniste järgi uut maja ehitama, vaid tuleb ajalooliselt kujunenud vundamendist lähtuda.
3. pommita koole+busse – Bagdadis elab 2 miljoni inimese ringis või rohkem aga ometigi 21. sajandil eraldati selle erinevad linnaosad betoonist müüride ja okastraadiga. Justkui oleks Berliini müür uuesti ehitatud 14 aastat hiljem! Autopommid olid nii sagedased, et ei ületanud isegi mitte uudiste läve. Ainult kõige suuremad neist, mis tapsid vähemalt 20 inimest ja enam jõudsid ka meie uudistesse.
4. Lõhu majandus – Iraagi olukord elektriga varustamiselt, joogivee puhtuselt, töökohtade arvult ja kõigilt majanduslikelt näitejatel halvenes. Isegi nafta pumpamine vähenes Saddam Husseini ja sanktsioonidega piiratud võimsuste eelse ajani, sest paljud tehased ja torujuhtmed langesid rünnakute alla. Kunagi suudeti eksportida 5 miljonit barrelit aga okupatsiooni teisel aastal vaid pool sellest!
5. Kõigis hädades süüdista demokraatiat – Iraagis toimusid hiljuti teised “vabad” parlamendi valimised. Esimesel korral kulus valitsuse moodustamise kõnelustele 5(!) kuud, sest riigi olukord on sedavõrd ebastabiilne. Mis te arvate, keda või mida süüdistavad iraaklased turvalisuse puudumises, toidu ja vee probleemides ning vaid loetud tundideks päevast jaguva elektri vähesuses? Õige, läänelikke okupante ja nende riigi juhtimise mudelit ehk demokraatiat. Sellele vastukaaluks võiks olla islami seadustest lähtuv õigusriik. Kõik märgid näitavad, et Saddam Husseini ajal valitsenud ateism muutubki hoopis islami usu õitsenguks. Seega saime Lähis-Ida regiooni läänelikuma riigi hävitamise järel natuke vähem uskliku riigi kui seda on Iraan aga sellegi poolest sügavalt lääne kultuuri vastu meelestatud ühiskonna.
6. Tekita põgenike probleem, jne – vahetult enne sõja puhkemist märtsis 2003. rajati suuri põgenike laagreid Iraagi naaber riikidesse Süürias, Jordaanias ja Türgis aga tegelikult toimus midagi ootamatut ja prognoosimatut. Neist riikides tormasid iraaklased hoopis oma sõtta sattunud riiki. Lääne analüütikud arvasid, et kõik tahavad sõja eest põgeneda aga iraaklased, need pahad, tormasid hoopis oma sugulaste juurde, et oma kodumaal surra. Tõsi, see suund oli ajutine ja koos usuliste ja rahvuslike vägivalla konfliktidega toimus ka Iraagist põgenemine.

Nagu nägite, siis 1984. CIA propaganda koomiksis toodud õigustused “meie oleme õige sõja eest väljas” leidsid kasutamist ka ligi kaks kümnendit hiljem ja hoopis teisel kontinendil. Selle pärast ongi oluline ainult üks mõtete vahendamise vorm. Selleks on kirjutamine. Kõik räägitud või piltidena jäädvustatud jutud on muidugi ka tored aga neist on võimalik infot otsida ainult siis kui selle kohta on keegi pannud märksõnu.

Lõpetuseks võiks panna ka ühe Iraagi sõtta viinud tsitaatide kogumiku, kus USA ministrid Condoleezza Rice, Colin Powell, Donald Rumsfeld, Dick Cheney ja president Georg Walker Bush kasutasid oma avalikke esinemisi Iraagi sõja õhutamiseks, pooliku luureinfo levitamiseks ja täitsa otseseks valetamiseks:

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=EYI7JXGqd0o]

Selle alguses oli John Stewart, kelle Daily Show on vähemalt ühel korral ka siin blogis mainimist leidnud. Võib öelda, et tema saate formaat on olnud see eeskuju, mille järgi meil tehti hiljem ETV “Erisaade”. Peab ütlema, et Reformierakonna liige Tarmo Leinatamm on selle hale koopia. Ta oleks võinud ikkagi jääda “Leto svet” viiside saatel klaveri kallale kargutama (ka sellest olen varem kirjutanud ja ei hakka siinkohal kordama). Kusagil 2002. oli selle esimesena mainitud saate kloon ka TV3 eetris ja kandis nimetust “Täna õhtul Alex Lepajõe”. Ka selle kohta on säilinud väga vähe viiteid ja minul ei õnnestunud leida ühtegi autentset katkendit sellest.

Seega veel üks kinnitus minu algsele arvamusele, et osa kultuurist jääbki interneti tulekuga jäädavalt kaduma. Minu arvamuse järg tõuseb pinnale ja jääb ajas edasi kanduma aga keskmisele massile vastuvõetav info ehk massikultuur selle halvemas mõttes.

Mis puudutab seda USA poliitikute sõja pidamise suurt huvi, siis see tuleneb Francis Fukuyama “The end of History” ehk “Ajaloo lõpp” stiilis raamatutest (1992.), mis kujutabki lääne liberaalse demokraatia ja kapitalistliku ühiskonna kui inimkonna arengu paratamatut eesmärki ja kui soovite, siis ka sihtpunkti. Ameeriklaste arvates peaksidki kõik teised ~6000 maailma rahvast ja umbes 220 riiki olema selle poole teel ja vajadusel tuleb neid sellel teel ka relvastatud vahenditega järgi aidata.

One Comment

  1. See on nüüd pisut blogipostituse mõttest kõrvale, aga lisaks ajalehtede ärilisele otsusele on meil kehtimas ka kultuuri hävitav seadusetäht. Ma pean silmas autorõiguse seadust, mis oma arutult pikka varaliste õiguste kehtivusaja läbi laseb väiksema ärilise perspektiiviga teoses unustusse vajuda. Lisaks pole paljudel juhtudel võimalik kindlaks teha nende varaliste õiguste omaniku ja nii jääb ka osa muidu ärilist (kirjastamine) huvi pakkuvaid teoseid avalikuse eest varju.
    Pikem lugemine: http://www.free-culture.cc/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga