Eesti ühiskonna 2 inforuumi

Leidsin Sakala ajakirjanikult väikse kirjutise tema üllatusest kui kohtas Maardus 50 aastast kõrgharidusega firmajuhti, kes oskas vene ja inglise keelt.  Nupukeses jõuti järeldusele, et praeguste eesti noorte vene keele mitte oskamine viib meid integratsioonist veelgi kaugemale, sest meil pole isegi ühist keelt info vahetamiseks.

Polegi siis imestada kui me ei saa aru ka nende kultuurist. Pealegi, kasutavad nad kirjutamiseks veel kirillitsat ja nende õigeusk on ka natuke erinev meie omadest. Seega oleme Huntingtoni teooriast pärineva määratluse järgi tsivilisatsioonide kokkupõrke joonel ja pole sugugi kindel, kummale poole rindejoont me jääme (40 % on pärit SEALT). Siinkohal oleks sobiv tsiteerida keskerakondle Nikolai Põdramägi eilset Riigikogu kõnet. Rasvases kirjas on need laused, mida tahaksin eriti rõhutada (teemaks oli inimarengu aruanne):

Kas tõesti on meie soov olnud selline? Oma kultuur, oma keel ei ole kuigi hinnas. Tee hariduse tippu jõudmiseks on tehtud väga raskeks seoses suure vaesusega. Ligi 40% elanikkonnast elab vaesuse piiril. Kui laps enam koolis süüa ei saa, siis, andke andeks, virtuaalsest einest ei täida ei kõhtu ega vaimu. Koolitoit ei ole ainult sotsiaalne meede, vaid ka tervisemeede. Vaesus, töötus, stress on jõudnud sinnamaale, et mitte ainult keha ei pea enam vastu, vaid ka vaim ütleb üles. Psühhiaatriahaiglates ei jätku enam isegi lisavoodikohti. Olen tõsiselt mures mitte ainult Eesti rahva tervise pärast, vaid lausa Eesti rahva ja maa saatuse pärast.
Mis on lahti? Eestlane ei salli enam eestlast, kõik on kõigi peale kurjad, vihased ja sallimatud. Venelane on just kui verivaenlane, keskerakondlane – kesik. Kesik on ju loom, kes viiakse tapalavale. Kas mina, kes ma olen üle 30 aasta ravinud ja opereerinud haigeid, toonud inimesi tagasi elu ja tervise juurde, olen siis väärt tapalava? Uskuge mind, Venemaale ei ole meid vaja, meile on Venemaad vaja. Me ei pea kallistama ega armastama venelast, kui me seda ei taha, aga heanaaberlikult peaksime läbi saama küll. Tark inimene ei otsi sõpru kaugelt, vaid ikka lähedalt. Jah, kaugemal võib ka sõpru olla, aga naabriga tülitsemine on suur rumalus. Otsime sõpru, mitte vaenlasi. Väikesel rahval on mõnikord targem suu pidada kui pidevalt kommenteerida. Vaikiv inimene näeb välja kui tark filosoof. Aitäh!

Riigikogu stenogramm 22. aprill 2010 OTRK: Eesti inimarengu aruanne 2009

Mina saan üsna hästi vene keelest aru (ise räägin kehvasti), kuulan ka venelaste raadiojaamu (õhtuti 19 on R4 pealt päeva kokkuvõte), et olla lihtsalt kursis teises keeleruumis elavate inimeste infoväljaga. See ei tähenda, et ma tunneksin vajadust või soovi neist veel rohkemgi teada saada. Salliv saab olla teise inimese ja tema kultuuri suhtes vaid siis kui sa tead tema mõttemaailma. Miks on temale ikkagi 1. mai või 9. mai olulised ja 8. märts elab põlvkonnast põlvkonda? Nagu ütles Nikolai, keda vihkajad kindlasti sõimavad kesikuks (nad ei tea sõna tähendust eesti keeles ja sellega näitavad oma madalat laupa ja siledat aju), siis venelast ei pea armastama aga heanaaberlikult peaksime küll läbi saama ja Venemaa on meie naaberriik. Tõsi, mitte kõige sõbralikum aga meie konsevatiivid on selleks omapoolse osa andnud. Näiteks see piirilepingu ratifitseerimise ära solkimine ISamaaliidu poolt või seaduste alusel pronkssõduri demoniseerimine Reformierakonnalt (veteranide organisatsioonid olid juba nõus ausamba teise kohta viimisega aga Ansipil oli vaja valimislubadus täita ning ta kiirustas).

Seega jätke meelede, et kesik tähendab nuumsiga ja selle sidumine poliitilise erakonnaga on üks musta kampaania meetoditest. Selle asemel, et oma oponendi väidetega diskuteerida, lüüakse ta lihtsalt sildiga kesik (või kommu) seina külge. Minu meelest kaotab selle ütleja sedasi oma eneseväärikust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga