Spekulandid mängivad euro nõrgestamiseks Iirimaa majandusele

Ühisraha euro kasutavad riigid sattusid eile lähemale teisele kriisile. Kui esimene oli mäletatavasti Kreeka loomingulise raamatupidamise tõttu tekkinud eelarve ja laenude kriis ja sellele järgnes veel teistegi riikide laenude garanteerimine, siis seekord käib mäng Iirimaa võlakirjade peale. Iirimaa oli keldi tiiger, kelle majanduse kasvu seati ka meil eesmärgiks. Jättes isegi kõrvale asjaolu, et tegemist oli majandusmulliga, kus paari kümnendi jooksul tõusti Euroopa vaesemate riikide seast lausa teisele kohale SKP järgi, siis praegu on siht hoopis priskematel kasumitel kui vaid Iirimaa majanduse vastu mängides oleks võimalik saada. Turgudel spekuleeritakse euro vastu, sest see on muutumas rahvusvaheliseks valuutaks dollari asemel, sest seda viimast trükitakse aina juurde ja varsti pole neil rohkem väärtust kui neile kulunud trükivärv.

Kui paljud teist mäletavad veel Kagu-Aasia 1997. aasta kriisi? Meile jõudis see üle Venemaa järgmise aasta kevadel ning muutis impotendiks TALSE ja laostas paljud aktsiatega börsil spekuleerinud investorid. Mina ei mäleta sellest kriisist ka väga palju, peale kadunud pankade nimede Forex, ERA, EVEA, Maapank, Hoiupank ja muud firmad nagu Farmaatsiatehas aga ma olen sellel teemal hiljem juurde lugenud ja arvan teadvat, miks sellised Tai, Indoneesia ja Lõuna-Korea laaded kriisid võivad tulla ka Euroopasse.

Juba tookord kahtlustati kriisi tehislikku alget. Tegemist ei olnud nende riikide majanduste nõrkustega, sest kõik eelnevalt nimetatud riigid olid tegelikult tugevad eksportijad. Samamoodi ka Jaapan aga ometigi tabas neid majanduskriis. Muidugi, omajagu süüd oli välisinvesteeringute sissevoolul ja kapitali vabal liikumisel, kus suuri summasid võis liigutada minimaalse vaeva ning kuludega ja sõna otseses mõttes spekuleerida. Nimelt ühe Taist alguse saanud kriisi põhjusena nimetataksegi valuuta spekulante, kes läksid kindlalt dollariga fikseeritud baht´i järele. Sealne keskpank oli sarnaselt Eestile võtnud kasutusele fikseeritud kursi, et mingi hulk kohalikku raha vastas välisvaluutale ja kurss dollari suhtes oli jäik. Valuutaga spekuleerijatel pole sellest kasu, sest riigi raha kurss ei muutu ja teenida pole milleltki. Nad nägid ometi teenimise võimalust läbi kursi õõnestamise ja seeläbi devalveerimise esile kutsumise.

Ma ei hakka täpselt kirjeldama, kuidas toimus Tai puhul väljaspool nende riiki valuuta vastu spekuleerimine aga selle tulemusel pidi riigi keskpank panustama oma reserve valuuta fikseeritud kursi hoidmiseks hoidmisse (tegema tugioste). Õnnetuseks olid need kas liiga võiksed või nende vastu koondunud spekulandid sedavõrd rikkad, et keskpank jäi turule alla. Piisas vaid regioonis ühe riigi doomino kivina langemisest ja valuuta vabaks laskmisest ehk devalveerimisest kui spekulandid tormasid teiste riikide kallale. Järgmised ohvrid oli samas maailmajaos aga hoopis teistsuguste majandustega Indoneesia ja Lõuna-Korea. Seejuures need kaks riiki polnud majanduslikult isegi seotud Tai riigiga aga spekulantide jaoks piisas lähedusest ka mõned tuhanded kilomeetrid, et hakata mängima nende riikide valuuta ja võla intresside peale.

Selle asemel, et proovida teenida tõusu pealt, nähes ette kõige tulusamaid investeeringuid, lähevad osad spekulandid teenima hävitustöö ehk languse pealt. Need spekulandid, kes tegid panuseid Tai bahti devalveerimisele, said kasumit. Riigist investeeringud välja tõmmanud investorid said mõnevõrra kahju aga suurem osa nende investeeringust säilis. Tai riik kaotas aga oma positsiooni asjade eksportijana ning määratles ennast ümber teenuste riigina (turism). Samamoodi ka Indoneesia.

Mulle tundub, et need spekulandid, kes mängisid Kagu-Aasia riikide, Mehhiko, Argentiina või Venemaa valuutade devalveerimisele ja laenude kallinemisele, on sihiks võtnud euro. Nad arvavad, et 500 miljoni tarbijaga Euroopa Liidus on paljudes riikides käibel olev ühisraha liiga tugev ja ebahuvitav. Neile oleks mugavam kui selle kurssi saaks kõigutada sarnased Suurbritannia naelale või Rootsi kroonile riigi hetkelise majandusolukorra põhiselt. Seda siis läbi börsil spekuleerimiste ja välislaenude intresside. Eesti on pääsenud Tai sarnasest saatusest, sest me oleme liiga väike ja tähtsusetu ning meie rahandus on suuremate ripats, sest rahvusliku valuuta kurss on fikseeritud ja puudub võimalus osta börsilt riigi võlakirju (mille tõusu või languse peale saaks spekuleerida). Samuti ei reguleeri Eesti Pank laenude baasintresse, mida näiteks Läti keskpank teeb. Küll aga Iirimaa peab reguleerima oma võlakirjade ja laenude pealt makstavate intresside määrasid.

Euronews pani Iirimaa võlakirjadest rääkiva loo pealkirjaks “Iirmaa laenude kulud ohustavad eurot.” Sealt saab lugeda, et 6 kuud pärast Kreeka väljaostmist lubas Euroopa Komisjoni esimees José Manuel Barroso G20 kohtumisel Seoulis, et ei jäta Iirimaad hätta.

Võlgadega koormatud endise keldi tiigri uute laenude võtmise kulud on esmakordselt jõudnud 9 protsendini ja 32 (!) protsendilise eelarve defitsiidiga riigi peaminister Brian Cowen seisab silmitsi kasvavate nõudmistega kuulutada välja üldvalimised.
http://www.euronews.net/2010/11/11/irish-borrowing-costs-endanger-euro/

Spekulandid on aru märganud haavatud keldi tiigrit ja vere lõhn paneb neid veelgi innukamalt spekuleerima, et millal vajab ta vereülekannet (teistelt liikmesriikidelt laene) või kes riputab tema naha trofeena oma seinale. Sinna seina, kus varasemast ripuvad Kagu-Aasia riigid, Mehhiko või Argentiina.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga