Ostlemine on tänapäeva korilus

Järgnev postitus on natuke spekulatiivne, sest ma ei ole bioloog ega psühholoog aga ometigi kavatsen nende valdkondade teadmisi rakendada ühe tänavareklaami mõistmiseks.

Viru keskuse teade tänaval, et "72 % naistest mõtleb šoppamisele iga minut". Foto Virgo Kruve

Viru keskuse teade tänaval, et "72 % naistest mõtleb šoppamisele iga minut". Foto Virgo Kruve

Kui ma seda reklaami nägin, siis esimesena tundsin muret. Kuidas suudavad meie naised mõelda ostlemisest rohkem kui 12 tundi järjest? Selle reklaami järgi teevad nad seda ju iga minut ja eeldatavalt kõik ärkvel oleku tunnid. Mure tekkis aga sellest, et kas taoline ostlemise peale mõtlemine ei ole mitte haiglaslik ja vajaks seeläbi ravimist. Ma saan aru, et kui naised mõtleksid Viru keskuses või mujal ostmisest kord tunnis või iga päev aga no kuulge, see praegune väide on nii absurdne, et Eestis pole selle uskumiseks piisavalt sileda ajuga blondiini, rääkimata siis naisest.

Ostmine on eluks muidugi vajalik, sest enamuse tooteid valmistavad meie jaoks teised inimesed ja kodus enam midagi ei toodeta. Kui varem mõtlesid naised, et mida talveks on vaja söögipoolist varuda, siis selle mure on lahendanud toidutööstus. Hardo Aasmäe tõi näite, et kui Eesti Wabariigi ajal pidid 80 inimest töötama, et söönuks saaksid 100, siis nüüd töötavad põllumajanduses 2 ja toidavad ära 100.

Kui varem oli riiete pesemiseks vaja sobivat ilma (sooja), siis nüüd laseb elekter seda teha ka toast väljumata ja kasvõi 30 kraadise külmaga. Ma ei oska mõelda ühelegi aspektile koduses elus, mida naised peaksid päeva või nädala ette planeerima, sest kõike on poest saada. Millest tuleneb siis nende pidev mõtlemine ostlemise peale?

Muidugi ma olen kuulnud, et asjade ostmine võib saada enesele hea enesetunde tekitamisega sõltuvuseks aga ükski šopahoolik ei suudaks tundide viisi ja päevast päeva käia poodides. Selleks peaks küll miljonäri palk olema ja mitu elutuba kokku ostetava kraami jaoks. Või siis tegema pidevalt heategevuslikke kokku ostetud asjade äraandmise üritusi, et oleks ruumi järjest uusi asju soetada.

Vaatasin just eile DW-TV pealt reportaaži Prantsusmaal tegutsevast ja kliendi soovide järgi kingi valmistavast töökojast. Enamus nende klientidest olid kuulsused, sest naiste kingade hinnad algasid 300 € ja meeste omadel 2500 € aga vähemalt pidavat need siis ka aastaid kestma. Rääkimata muidugi asjaolust, et need olid ka omamoodi disaineritööd ja igaühe jala täpsete mõõtude järgi.

Näiteks järgnevad kingad, millel puudub konts ja kus kandja keha raskus on arvestatud ainult päkale.

16. jaanuar 2010 kaader DW-TV moekatest naiste kingadest, millel ei ole kontsa.

16. jaanuar 2010 kaader DW-TV moekatest naiste kingadest, millel ei ole kontsa.

Ma arvan, et hoolimata kummalisest välimusest, leiduks sellistele piisavalt kanda soovijaid, sest sõbrannadel neid ju ei ole ja tähelepanu oleks garanteeritud.

Just eile olin Viru keskuse lähedal tänaval märganud ka üksikut kinnast ja kellegi kaotatud kontsa.

Kes kaotas kontsa? Kätte saab Viru keskuse juurest, kuni järjekordse lume koristamiseni. Autori foto.

Kes kaotas kontsa? Kätte saab Viru keskuse juurest, kuni järjekordse lume koristamiseni. Autori foto.

Mulle tundub, et viimastel aastatel on jalatsite kvaliteet langenud ja varasemast sagedamini tuleb osta järjest uusi. Ma ei ole küll kingseppade kohta uurinud aga subjektiivse arvamuse järgi on neid vähemaks jäänud. Ma tean vähemalt kahte pinda, kus nad Tallinnas enam ei tegutse. Mis muidugi pole piisavalt põhjendatud järelduste tegemiseks aga samavõrd ei ole ma leidnud uusi juurde tekkinud töökodasid. Ilmselt inimesed ei paranda katki läinud jalatseid või ei saagi tänapäeva toodangut enam parandada, sest see ongi mõeldud minema viskamiseks. Selle järel tekkib ju uuesti nõudlus jalatsite järele, tööd saavad disainerid ja õmblejad, rahvusvaheline kaubandus saab konteinereid liigutada ja poed teenivad käibe pealt, kaardi või järelmaksuga ostmisel teenivad ka pangad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga