Poliitilise provokatsiooni tunnusjooned: lasteaiad vs TTV

2006. aasta poliitiline olukord oli selline, et valitsuse moodustasid Reformierakond (peaminister Ansip), Keskerakond (majandusminister Savisaar) ja Rahvaliit (keskkonnaminister Reiljan) ning nende esimehed töötasid justkui koos. Valimised pidid toimuma märtsis 2007. ja umbes 10 kuud enne seda alustati valimiste teemade tõstatamist opositsiooni poolt. Opositsiooni moodustasid SDE, Isamaaliit ja Res Publica. Need 2 viimast leidsidki justkui terava poliitilise küsimuse Tallinnast Tõnismäelt, kus seisis kõigile II maailmasõjas hukkunutele pühendatud mälestussammas, tuntud ka kui Pronksmees.

Sündmuste käivitamiseks algatati internetis allkirjade kogumine 11. mail 2006 ja eesmärgiks seati kuju teisaldamine okupatsioonide muuseumi. Sisuliselt see tähendab Toompea lossile lähemale viimist või teisele poole Kaarli kirikut. Vastav nupuke ilmus 15. mai ajalehes Postimees ja seda edastas tookordne Terevisioon

15. mai 2006 ajaleht Postimees teatab, et 1600 allkirja on kogutud algatusele, millega soovitakse Pronksmees teisaldada Kaarli kirikust teisele poole ehk okupatsioonide muuseumisse. Kaader ETV Terevisioon

15. mai 2006 ajaleht Postimees teatab, et 1600 allkirja on kogutud algatusele, millega soovitakse Pronksmees teisaldada Kaarli kirikust teisele poole ehk okupatsioonide muuseumisse. Kaader ETV Terevisioon

Sellele järgnesid teleuudistes kajastatud igapäevased kogunemised mälestusmärgi juures, kus vastased ehk tookordne opositsioon, sai väljendada oma rahulolematust võimu teostava valitsusega.

Telekaadrisse jäid Jüri Böhm, Jüri Liim (ähvardas ausamba õhku lasta), rahvuslaseks nimetatud IRL-i liige Kalev-Andres Rebane, Mart Helme ja veel teisedki.

16. mai 2006 Pronkssõduri teisaldamist nõudvate allkirjade uudis TV3 kanalis.

16. mai 2006 Pronkssõduri teisaldamist nõudvate allkirjade uudis TV3 kanalis.

Tähelepanu tuleks pöörata, et kogu kampaania oli rajatud inimese aususele nime sisestamisel, sest liitujalt küsiti vaid e-maili aadressi ja sedagi rohkem edaspidiseks teavitamiseks kui tema isiku tõestamiseks.

20. mail oli juba suurem vastasseis kunagise Interrinde Vladimir Lebedevi ja Tiit Madissoni vahel. Selle käigus said ka kummagi poole osalejad kannatada, noorema mehe nina ja keskealine naine (ründaja oli samaealine mees) ning politsei viis ära kuju ümber köit paigaldada üritanud mehe.

Siin näeme rahvuslaste provokatsioonigrupi saabumist:

20. mai 2006 Tõnismäe provokatsioonile saabujad rahvuslased, keskel peaks olema IRL-i liige Kalev-Andres Rebane.

20. mai 2006 Tõnismäe provokatsioonile saabujad rahvuslased, keskel peaks olema IRL-i liige Kalev-Andres Rebane. Kaader TV3

… ja nende tegevust kuju otsa ronimise ja lipuga õrritamises:

20. mai provokaator Kalev-Andres Rebane ronib mälestusmärgi otsa. Kaader tv3

20. mai provokaator Kalev-Andres Rebane ronib mälestusmärgi otsa. Kaader tv3

Ma ei ole praegu rohkem tookordseid uudiseid edasi vaadanud ja ei oska öelda, millal lükati selle käivitajad eemale ning ürituse võttis üle Tartust tulnud kommunist Andrus, kes siis muutis selle ühiskonda erakordselt lõhkuvaks ürituseks.

Küll tahan rõhutada seda, et Euroopas üritatakse erimeelsusi siluda ja neid ületada, ameerikalik kultuur on hoopis ühiskonna lõhestamine, sest neil seal on kahe partei süsteem ja kolmas valik sisuliselt puudub. Eesti liikumine Pronksiööde ajal samasuguse “oled meiega koos Eesti poolt või meie vastu olles ka Eesti vastu” ideoloogia suunas näitab, et meil üritatakse juurutada sarnast kahe partei vastandumisel seisvat poliitilist süsteemi. Jäetakse mulje, et eriarvamus on vale arvamus ja erapooletus on argus. Ka mina näen sellise must-valge poliitika lühiajalisi poliitilisi saavutusi, näiteks Ansipi 22,5 tuhat häält 2007. aasta valimistel aga tekkivad kõrvalmõjud ja kahjud ühiskonnale annavad tagasilöögi juba paari valimiste tsükliga. Taoline vastandumisele ja ühiskonna “omadeks ja võõrasteks” lõhestamisel ei ole edasiviivat jõudu.

Millega jõuan poliitilise provokatsiooni tunnusjoonteni ja seda praegu igapäevaselt uudistes oleva lasteaedade ja TTV vastandamise kontekstis. Ma pole päriselt kindel, milline Tallinna volikogu opositsiooni fraktsioonidest on selle aktsiooni taga aga põhjust selleks oleks nii Reformierakonnal (neil oli lubadus kõigi lasteaedade korda tegemisest, mis neile ometigi häältega enamust ei toonud) kui IRL-il (televisioon oli Reformierakonna algatus ja sellisena sobiks võitlemiseks just neile).

Lühidalt öeldes läbib poliitiline provokatsioon mitu etappi, enne kui see saab selgemalt seostatavaks mõne poliitilise parteiga.

  • Esimeses toimub interneti vahendusel aktivistide värbamine. Kui 2006. aastal oli vaja eraldi domeeni, serverit ja raha, siis Facebook on sisenemisläve alandanud ja võimaldab algatajatel jääda ka anonüümsemaks.
  • Teises etapis toimub ürituse kohta teavitamine massimeedias: ajalehed, televisioon ja raadio. Selles faasis peavad lavastajad olema ettevaatlikud, et ennast mitte paljastada. Algatusest peavad kirjutama nii ajalehed Reformimees kui rahvusringhääling (ka vene keelses AK-s), samuti erakanalid.
  • Kolmandas etapis astuvad “aktivistid” meedias ülesse omapoolsete argumentidega ja esitavad oma nõudmised sõnastatult võimule. See toimus eile kui ETV AK ja TV3 näitasid selle algatuse inimeste kohtumist Linnavalitsusega. Samuti kajastas teemat õhtul TV3 peal Mihkel Raud oma saates.
  • Neljandat etappi me pole veel näinud aga selleks on opositsioonis oleva erakonna toetusavaldus rahva poolt tulnud algatusele ja lubadus, et meie viime teie taotluse volikogus läbi. Pronkssõduri puhul oli selleks IRL-i algatatud keelatud rajatise seadus. Nad ei osanud aga arvata, et Reformierakond võiks selle monumendile vastandumise neilt varastada aga nii juhtus, et valitsuses olnud erakond võttis üle opositsiooni algatatud kampaania ja viis selle “võiduka” lõpuni.
  • Viies faas on selline, kus kogu au jääb algatuse kaaperdanud poliitikule või parteile ja provokatsiooni algatajad unustatakse. Teab keegi öelda, millega tegeleb Kalev-Andres Rebane, Jüri Liim, Tiit Madisson või Jüri Böhm 2011. aastal? Mina pole nende kohta uudiseid märganud juba üsna mitu aastat ehk nad olid vaid kasulikud idioodid, kes lükkasid algatuse käima ja siis heideti sobival hetkel kaaperdajate poolt kõrvale.

Selle Tallinna lasteaedade ja televisiooni vastuolu saaks väga lihtsalt maha võtta kui teha taaskord väike parandus eelarvesse, suurendada laekumisi või võttes maha mõne teise kulutuse ja andes täpselt samasuure summa kui saab telejaam, ka lasteaedade betooni paigutamiseks.

Ma ei oska ennustada, millal astuvad meediasse selle kampaania (tellijad) käivitajad aga oletan, et see juhtub veel enne jaanipäeva. Kui oleks minu valik, siis mina eelistaksin televisiooni (infot, mis on kättesaadav sadadele tuhandetele inimestele) ikkagi mõne lasteaia hoone esteetilisemaks tegemisele. Meil on praegu umbes 103 000 tööhõivest välja jäänud inimest ja pole mõistlik arutada, kas pragu krohvis vajab remonti veel sellel aastal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga