Tegelik kaotus veebis ajalehte või ajakirja tellides
Mul oli aasta alguses tellitud üks paberleht, millel on olemas ka tasuline veebiosa. Lugesin seda paberil ja üsna tellimuse lõpus vaatasin ka lehe veebis oleva osa ära. Sisse sain pärast tellija nime ja aadressi sisestamist. See on muidugi üks äraütlemata nõrk lahendus, sest võin ju hommikul lehekandja järel kõndides tuvastada, millisesse postkasti ta ajalehe paneb ja hiljem otsida välja selle maja või korteri omaniku, näiteks kinnistusregistrist. Sedasi tuleb tellimus igal juhul soodsam kui täishinda makstes. Kuid see oli lihtsalt detail tellijatele ligipääsu võimaldamise aspektist.
Minu kui tellija jaoks on suurem kaotus see, et paberlehe tellijana jääb mulle koopia ja saan seda tulevikus lugeda. Veebis tehtud tellimus on tähtajaline ehk ma kaotan kogu ligipääsu ja seega ka ajalehe eest makstud raha. Muidugi võib öelda, et tellides 1 kuu, saan ligipääsu ka varasematele lehtedele, mida ma paberil ju ka ei tellinud ja sedaviisi võiksin olla justkui rahul. Ometigi on siin toimunud põhimõtteline omandiõiguse muutus. Paberlehe tellijana jäävad mulle ajalehed ja seal olevad artiklid, veebi tellija ostab ainult ligipääsu andmetele ja temale ei jää justkui midagi. Mis oleks kui ajalehed teeksid veebis tellijatele ka hiljem nende eest juba tasutud perioodi kättesaadavaks? Ütleme, et mul on vaja artiklit paberlehe tellimuse keskpaigast ja ma ei viitsi seda paberlehte otsida. Siis võiks ju olla võimalus nende tookordsete paroolidega saada ligipääs ka nendele ajalehe numbritele, mille kohta mul oli tehtud paberlehe tellimus.
Ma arvan, et ajalehed peaksid muutma hinnastust veebis, sest paroolide taha sulgumine ei too neile lugejaid juurde. Nad on tekitanud inimestele tõkke, mille ületamise eest mingi osa muidugi maksab aga pikemas perspektiivis vähendab see inimeste lugemust ja puudub ühine ajakirjanduslik mälu ehk inimestel on justkui mosaiik ilmunud ja kirjutatud artiklitest. Näiteks mina sattusin täna Facebookis ühele fotole, mis oli 15. mai ajalehe artikli 1 lauseline tsitaat. Ma võin vaid oletada, et terve tekst oleks mulle huvi pakkunud aga ma ei hakka selle juhuslikult huvitava mõtte pärast ometigi tervet lehte tellima. Pealegi on uudised kõige kiiremini riknev kaup, mida pealegi solgivad ka raadio ja televisioon oma ülevaadetega.
Kuidas küll inimesed elasid 30 aastat tagasi kui telefon oli kettaga, televiisorist tuli 1 või paar kanalit, ajalehed olid must-valged, raadio levis kesklainel (vist oli ka UKV ehk lühilaine) aga saateid tuli ainult Eesti Raadiost? Ma arvan, et nad elasid õnnelikult, sest neil polnud info üleküllust. Toimetused on muutnud oma infotoote kaubaks ja konkureerivad üksteisega selle pärast ning siin jääb võitjaks tarbija jaoks soodsaim pakkumine. Enamasti tähendab soodsaim aga odavaima hinna eelistamist kui on vähegi ootuspärane kvaliteet.