Täna möödus 42 aastat inimese väidetavast lennust Kuule

20. juulil 1969 toimus ameeriklaste esimene lend Kuule. Sellest tehti ka televisioonis ülekanne aga tookordsete must-valgete televiisorite ja monoheli tõttu polnud eriti palju neist udukogudest näha. Järgnevate aastate jooksul toimus ridamisi uusi lende, mis ka justkui käisid Kuu pinnal ja tõid sealt huvitavaid kivimeid ja tolmu tagasi. Kokku korraldati 12 mehitatud lendu ja siis need lõpetati, sest ükski teine riik ei olnud konkurentsis osalenud ja kulud olid liialt suured. Viimast korda käisid inimesed väidetavalt Kuu pinnal 1972. aastal. Nüüd on möödas ligi 40 aastat ja pärast NASA viimast süstiku starti 8. juulil 2011 räägitakse taaskord, et on vaja paremaid mootoreid Kuule, asteroididele ja Marsile jõudmiseks.

Kivi Kuu pinnalt, mida näeb Berliini Tehnoloogiamuuseumis. Foto Virgo Kruve

Kivi Kuu pinnalt, mida näeb Berliini Tehnoloogiamuuseumis. Foto Virgo Kruve

Kui inimkond pole viimase 40 aasta jooksul jõudnud kaugemale kui Maa orbiidile kosmosejaama ehitamisest, siis mis on tõenäosus, et enne seda suudeti lennata Kuule? Tundub ju imelik, et nende primitiivsete rakettidega tehti kaugemaid lende kui tänapäevase tehnikaga. Jääb üle loogiline selgitus, et ainsana Kuul käinud ameeriklased ka sinna ei lennanud (tehnoloogiline tase ei kanna siiani välja) ja kõik oli televisiooni abil teostatud lavastus.

5 Comments

  1. 40 aasta jooksul ei ole inimkond suutnud ehitada kiiremat reisilennukit kui Concorde, mida – nagu ka Apollo programmi tehnikat – näeb tänapäeval ainult muuseumis.

    Kas see tähendab, et Concorde ei ole kunagi lennanudki?

  2. See võrdlus on natuke ebatäpne. Muidugi Apolli programmi raketid lendasid nagu ka viidatud Concorde aga küsimus on selles, et kui kaugele. Kui keegi oleks väitnud, et Concorde suutis Atlandi ookeani ületamise järel veel lennata edasi ka üle mandri ja Vaikse ookeani, siis oleks tulnud küsida, et kuidas piisas selleks kütust. Samamoodi on üks asi lennata orbiidile ja jääda sinna ilma kütust kulutamata kaasa tiirlema ning hoopis teine asi läbida vahemaa pidevalt kütust kulutades, mis on 9 korda suurem Maa ümbermõõdust ning siis olla seal orbiidil ja lõpuks tulla ka see 356 410 kuni 406 700 kilomeetrit tagasi (sõltub, kas Kuu oli lähimal või kaugeimal punktil).
    Kui ma ei eksi, siis kõik Kuule laskumise kohad on ka varjatud poolel ehk seda ei keerata kunagi Maa suunas ja pole võimalik ka teleskoobiga midagi näha.
    Kui tulla lennuki näite juurde tagasi, siis nende lennukaugust on pikendatud õhus tankimise võimalusega. Teadaolevalt ühtegi kosmose lennuks kasutatud masinat ei ole hiljem kütusega täiendatud, välja arvatud kosmosejaamad, kuhu viiakse kosmonautidele/astronautidele ka muud eluks vajalikku.

  3. Lend Kuule ei vaja pidevat kütuse kulutamist, vastupidi – Maa orbiidil antakse kosmoselaevale hoog sisse ja laev kimab õhutakistuseta ruumis rõõmuga edasi. Apollo missioonidel töötas rakettmootor ainult 350 sekundit, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Trans_Lunar_Injection

    Kuundumiskohad on Maa poole jääval küljel, aga isegi Hubble’i kosmoseteleskoobi resolutsioon jääb kaugelt alla Kuul olevate tehisobjektide nägemiseks, arvutused leiab siit: http://www.rocketroberts.com/astro/flag_on_moon.htm Samas – Apollo poolt mahajäetud peegleid kasutatakse tänaseni Kuu kauguse regulaarseks mõõtmiseks, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Lunar_Laser_Ranging_experiment

    Concorde’i sissetoomine on kaunis kohane, sest lennuki nimest on tuletatud inglisekeelne mõiste “Concorde moment”, millega tähistatakse mingi tehnoloogia lae saavutamist, millele järgneb paigalseis või tagasiminek. Apollo projekt oli kosmoseuurimise “Concorde moment”, sest hiljem keskenduti eelarve huvides (süstikuprogramm sai alguse 1960ndate lõpul; samal ajal neelas meeletult raha Vietnami sõda ja Social Security süsteemi laiendamine) korduvkasutatavatele süstikutele. Need pidid viimaks raketid asendama, pakkudes lisaks kõikidele rakettide hüvedele korduvkasutatavuse kaudu odavust, aga reaalne elu näitas, et planeeritud paarinädalase uueks lennuks ettevalmistamise asemel võttis ettevalmistamine kuid ja madala rahastamise pärast sai neid ainult üks, primitiivne ja rakettidele allajääv põlvkond.

    Samalaadselt ei ole tänapäeval ühtegi Concorde’i võimetega lennukit, ei tsiviil- ega militaarlennukite hulgas.

  4. Toodud näited ja argumendid on usutavad aga mitte täielikult veenvad. Kui vastaks tõele, et annad raketile kiirenduse ja siis ta muudkui lendab (miks teda ei mõjuta gravitatsiooni jõud?) siis miks räägitakse päikesepurje vajadusest? See kasutab Päikeselt tulevate osakeste kineetilist energia, et selle abil vähehaaval aina suuremat kiirust koguda. Ma pole sellele varem mõelnud aga kui vaakumis käivitada raketimootor, mis paiskab osakesi välja, et saavutada sellega liikumine vastupidises suunas, siis kas me üldse saavutaksime mingisuguse liikumise? Äkki see raketikütus lihtsalt hajub seal ära? Toon võrdluseks näite. Õhupalli tühjenemisel õhust hakkab see õhupalli edasi lükkama (lendama) aga kas sama asi toimuks ka vaakumis?

  5. Loomulikult mõjutab gravitatsioon ja pea kogu kütus kulubki esialgsele Maa gravitatsioonist pääsemisele, aga kui olla juba avakomoses, siis seal on mõjud väikesed ja taevakehade gravitatsiooni saab isegi ära kasutada, et linguheite põhimõttel lennu trajektoori või kiirust muuta, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Gravity_assist

    Päikesepuri on puhtalt kokkuhoiumeede. Kosmoselaevade massi piirab tugevalt asjaolu, et kogu kütus tuleb kaasa võtta; st raketi kütus kulub sellele, et lennutada üles seesama kütus, mida tarbides rakett tõuseb. Näiteks Maa orbiidile lennutatava üheastmelise raketi massist moodustab tõusu ajal järgemööda põletatav kütus 88,4% (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Tsiolkovsky_rocket_equation). Kui ülejäänud 11,6%-st raketi mootorite jms kaal maha lahutada, siis jääb kasuliku koorma jaoks pisku. Päikesepuri vabastab vajadusest sedagi piskut avakosmoses manööverdamiseks või kiirendamiseks/aeglustamisesk kasutatava kütuse peale raisata. Ilus illustratsioon kasuliku koorma osakaalust raketi massis on 772 kilogrammine sond Voyager 1, mille üleslennutamiseks oli tarvis 633 000 kg kogumassiga Titan IIIE raketti, kusjuures raketi massist moodustas esialgseks üleslennutamiseks vajalik kütus 588 000 kg ehk ca 92%.

    Mis puutub raketi töösse vaakumis, siis lihtsustatult võib öelda, et rakett liigub edasi iseennast vastu kütust tõugates. Rakett paiskab gaasijoa endast eemale ja Newtoni kolmanda seaduse ilminguna tekib vastasmõju, mis raketti edasi viib – kuna ka õhupall paiskab gaasijuga endast eemale, töötaks õhupall kosmoseski. Nähtuse sügavam olemus jääb mulle arusaamatuks, aga isegi aiavooliku peal võib veenduda, et see eksisteerib.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga