Liibüa ja Somaalia on suured riigid
Kuulasin eile soomlaste juturaadiot Puhe ja seal oli üks vana reportaaž Liibüa olukorrast, umbes 1960-ndatest. Alustuseks mainiti, et riik on pindalalt suur, see võiks enda alla võtta Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Mulle tuli see üllatusena, sest kaartidel ei tundunud ta sedavõrd suurena. Otsisin siis andmed välja ja tõepoolest. Liibüa on maailmas pindalalt 17. kohal 1,76 miljoni ruutkilomeetriga. Prantsusmaa on 48. kohal 544 tuhat ruukilomeetrit, Hispaania 51. kohal ja 505, Saksamaa 357, ja Itaalia 301 tuhat ruutkilomeetrit. Kõik need 4 riiki siis 1,7 miljonit ruutkilomeetrit ehk isegi natuke vähem kui Liibüa.
Inimesi on Hispaanias 41 miljonit, Prantsusmaal 61, Saksamaal 83 ja Itaalias 57 miljonit. Liibüa ei mahu esimese 66 riigi hulka ja elanike arvult alla 13 miljoni. Interneti andmetel kusagil 5,6 ja 6,4 miljoni vahele. Seega 242 miljonit versus 6,5 miljonit ehk 37,2 kordne erinevus.
Muidugi tuleb Liibüa puhul rõhutada, et tegemist on suuremalt osalt eluks sobimatu kõrbega ja inimasustus on ainult Vahemere rannikul.
Eile tuli teade Somaalia kohta, et ÜRO kuulutas seal ametlikult välja näljahäda. Vaatasin, et see riik on suurem kui ükski Euroopa Liidus ehk siis 638 tuhat ruutkilomeetrit. Tema ees on Afganistan 652 tuhande ruutkilomeetriga. Meenutuseks, et Prantsusmaa oli 544 tuhat. Ometigi on esimeses neist nüüd ametlikult põua tõttu näljahäda ja teine on mägise maastiku tõttu muutunud maailma narkolaboriks. Me võime Euroopas olla õnnelikud, et elame inimesele sobivates klimaatilistes tingimustes ja maastik on ka sobiv põllumajanduseks.
Miks ma selle 2 riigi kohta kirjutasin? Sest nad on kaugel, nende probleemid jõuavad meieni ainult meedia vahendusel. Nad tundusid minule ka väikeste riikidena, kuni vaatasin nende tegelikku suurust. Liibüa on 2/3 kogu eurotsooni riikide pindalast (2,49 miljonit ruutkilomeetrit) ja ometigi peab ta vastu Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia sõjavägede rünnakutele. Somaalia on ligikaudu sama suur kui Saksamaa ja Itaalia aga ei tule toime oma inimeste toitmisega ja seda peavad rikkamad riigid käima abistamas.