Tänane päev ei muuda Eesti poliitikat
Selle lõppeva nädala peamine sündmus on kindlasti tänane Eesti Keskerakonna kongress. Ütlen kohe ära, et mul pole midagi Jüri Ratase vastu aga Edgar Savisaar on ainuvõimalik valik. Muidugi on tal puudusi ja ta on teinud vigu aga tema isik ei ole Keskerakonna valitsusest välja jäämise põhjuseks. Kui üldse tegeleda sisekaemusega teemal, et kes on erakonna tulemuse eest vastutav, siis pigem on põhjus selles, et pärast esimeest on jupp tühja maad ja alles selle järel tulevad teised erakonna poliitikud, kes on siis üsna võrdsed üksteisega.
Tänases Delfis kirjutab Savisaare kunagine nõunik Jakko Väli pikalt, et nüüd tuleb Jüri Ratast eelistada, sest muidu kasutatakse ansiplaste poolt Savisaarega hirmutamist jätkuvalt oma ebapädevuselt tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Lõpuks kirjutab ta isegi, et “Paremat tulevikku ilma Ansipi ja Savisaareta” aga jätab ütlemata, kes võiks siis olla valitsuses juhtoina kohal. Kas tõesti jälle Mart Laar? Mina ei usu ka Sven Mikseri võimalusi, kellel on karismat sama palju kui minu külmkapil. Inimesed ei hääleta mõistusega, vaid tunnetega ja SDE praegune esimees pole isegi muud kui tavaline parteijooksik.
Tulles nüüd pealkirja juurde ja oletades, et Jüri Ratas võidab esimehe koha, siis see ei muuda Eesti poliitikas lähema 2 aasta jooksul midagi. Vaevalt, et Riigikogu aseesimees tahaks tulla Tallinna linnapeaks. Vaevalt, et Tallinna linnapea käitub nagu kunagine abilinnapea Pihl, kes erakonna esimehe kohast ilma jäädes astus ka linna juhtimisest kõrvale. Kindlasti ei muuda Jüri Ratas Keskerakonna võimalusi riiklikul tasemel, sest Reformierakond ja IRL ei vaja lisahääli ning jätkavad edasi käsikäes. Seega ei muudaks esimehe isik kuni kohalike valimisteni 2013. aasta oktoobris mitte midagi.
Minu meelest on Keskerakond saavutanud oma häälte maksimaalse hulga parlamendis. Nad saavad veerandi häältest aga meedias peksukoti rolli tõttu ei ulatu see Reformierakonna tulemuseni ehk nad ei saa valitsuse moodustamise võimalust. Kui keskpartei saaks meedias sama vähe kritiseerida kui Reformierakond, oleks nad 33 kohani jõudnud juba mitu valimist tagasi. Muidugi võivad propagandistid rääkida, et esimehe isik on süüdi selles, et jääb tulemata 29. ja ka 34. mandaat aga see ei ole nii. Pideva kriisi tõttu meedias ei saagi neid rohkem tulla, lisame siia ka valimiste suure rahalise kulu.
Esimehe kaotanud erakonnad on hävinud valimistel!
Viimased näited märtsist on kindlasti värskelt kõigil meeles. Kas te mäletate, kes oli Rahvaliidu esinumber valimiste kampaanias? Ilmselt paljud ei mäleta, et selleks oli ärimees Jaan Toots, erakonna esimeheks oli hoopis Andrus Blok. Nüüd on neil keegi järgmine, kelle nime ma isegi ei tea. Pärast Villu Reiljani eraldamist erakonna esimehe kohalt jooksis ka kogu organisatsioon tühjaks, nagu pea maha raiumise järel teeb kana, kes veel refleksist suudab teatud aja joosta aga siis kukub ikkagi küljele surema.
Sama küsimus ka Eestimaa Roheliste kohta, et kes oli nende esinumber ja esimees. Ma tahaks öelda, et Marek Strandberg aga pole selles väga kindel, sest see mees oli tülis oma erakonnaga. Kes tahakski toetada rohelisi puuke, kes imesid ennast Kliima- ja Energiaagentuuri kaudu riigieelarve külge ja muutusid sellega inimeste huvide vastu hääletajateks (2009. aastal riigieelarve muudatused).
Lisaks veel Eesti Vasakpartei näide üleeelmistest Riigikogu valimistest. Selle juht Sirje Kingsepp loobus esimehe kohast ja pärast seda polegi enam parteid kellegagi seostada. Tema isik oli ka nõrk või partei põhimõtted valed, sest parlamenti pole neil pärast Toomsalu asja olnud.
Vabaduspartei ja Vello Leito on järjekindlalt opositsioonis ja isegi parlamendist väljas aga alates tema esimeheks saamisest 2005. aasta jaanuaris, pole meelde jäänud arutelusid tema hülgamisest, et siis saaks erakond parlamenti sisse. Ma pole kindel, kas neil on isegi omavalitsuses mõni esindaja või mitte aga kaldun pigem selles kahtlema.
Siia nimekirja võiks lisada ka Jaan Kundla juhitud Pensionäride ja Perede erakond, mille esimehena liitis ta selle Keskerakonnaga, sai endale koha Riigikogus ja Keskerakonna juhatuses. Tema põhikirjalised kaasvõitlejad jäid üldse kõigest ilma.
Need 5 näidet peaksid tõestama, et esimehe isik määrab erakonna jõudmise parlamenti ja seal olles oma esimehe kaotamine tähendab ka valimistel kindlat kaotust (Rahvaliit, rohelised).
Minu soovitus tänaseks hääletuseks on selline, et need saadikud, kes tahavad jagada Rahvaliidu ja Eestimaa Roheliste saatust, hääletavad Jüri Ratase poolt. Kõik teised, kellel on veel usku erakonnana jätkamise suhtes, peavad siis valima praeguse esimehe. Jah, need on rasked valikud, umbes nagu valik elus püsimise ja enesetapu tegemise vahel aga kolmanda ja neljanda alternatiivse kandidaadi puudumisel just nii juhtuski. Eesti poliitika on isikute keskne, siin pole ruumi meeskonnale. Vaadake kasvõi Reformierakonda, kus pole kunagi olnud rohkem kui 1 kandidaat esimeheks hääletamiseks.