Paavst ametisse, Iraagi invasioon 10. aastapäev, eurotsoon Küprosel
19. märtsil 2013 sai ametisse uus paavst Francis. Tundub olevat ka populist, vähemalt oma odava elustiili kuulutamise järgi. Kuulasin just täna 2003. aasta valimisdebatte, kus oli Ken-Mõõdikud Vaher uue jõu Res Publica esindajana ja seal ta lubas ka, et kui saavad võimule, siis hakkavad Res Publica ministrid sõitma odavate rahvaautodega. Tagantjärgi tean, et nii muidugi ei läinud. Tuli hoopis välja, et Vaher on liiklusrets, kelle süsteemne kihutamine ja üle 30 trahvi ületas isegi keskmist rullnokka.
Paavstile anti sõrmus, mis on pealt kullatud aga seest hõbedast. Väidetavalt näitavat see tagasihoidlikkust. Muidugi, hõbe on ca 30 ja kuld umbes 1500 ühikut dollareid praegusel turul. Rahvast läbi liikudes andis ta õnnistuse ka ühele puudega inimesele. Samuti oli tema juures pikk järjekord poliitikuid, kes peaksid mõtlema ilmalikule võimule (vähestes riikides on riigiusk ja -kirik) aga ilmselt on nad kaotanud sihi ja loodavad siis kõrgemale jõule. Silma jäi Angela Merke, kellel on varsti valimised ees seismas. Ansip oli ka seal aga telekaadrites täna veel näha ei olnud.
Teine tähtpäev on Narva koolitüdruku Varvara tapmise 1. aastapäev. Ken-Mõõdikud Vaher pole oma koeri õigele jäljele ajanud ja tapja on endiselt vabaduses. Lugesin ühest uudisest, et uurijatel on õnne vaja. Tea, kas seda peaks neile taskus või potiga viima? Täitsa tobe, et tööalane puudujääk seostatakse üleloomuliku asjaga, sest õnne pole ükski teadlane mõõtnud või kirjeldanud. Ilmselt oleks odavam politseinike asemel palgata kaartide panijad, sest neil ilmselt on õnnega paremad suhted ja vastused saavad alati oma küsimustele. Iseasi kuivõrd õiged.
Iraagi invasiooni 10. aastapäeva tähistamiseks toimus Bagdadis 10 autopommi plahvatust. Neist 2 olid suitsiidid. Valdava arvamuse kohaselt on halb olukord läinud veelgi halvemaks. Selles mõttes, et Saddam oli oma rahvale raske koorem kanda aga praegune lõhestunud riik ja usukonfliktid on veelgi lõhestavamad. Just eile oli ETV pealt dokfilm, mis rääkis USA kaastööliste raskest saatusest, keda kaasmaalased ähvardavad ja ründavad ning sunnivad neid välismaale põgenema ja nime vahetama. Bush ja Blair on puhtalt pääsenud, neid pole süüdi mõistetud, erinevalt näiteks Serbia poliitikutest ja sõjaväelastest sadu kordi väiksemate tegude pärast. See on maailma domineeriva riigi privileeg, et võid teise riigi ära lammutada ja mitte keegi ei vastuta. Georg Walker Bush sai isegi 2004. aastal võimule tagasi valitud! Tony Blair on õnneks tahaplaanile surutud ega midagi väljapaistvat pole enam saavutanud.
Iraagi sõda oli märgilise tähtsusega sündmus. See näitas, et USA võib küll lahingud võita ja sõjalis-tehniliselt domineerida aga lõpuks peab ikkagi lahkuma. Okupandi elu pole lihtne. Seda teame ka meie, sest oleme seal kaotanud jäsemeid ja sõdurite elusid. Ilmselt Iraak ja Afganistan ning hilisem Liibüa on need näited, mis on araabia riigid teinud ettevaatlikuks USA suhtes ja näiteks Süürias käib konflikt juba 2 aastat aga lahendust ei paista. Rahvas ei taha oma riiki okupante ja okupandid Washingtonist ja Londonist pole enam nii väge täis, et demokraatia ja vabaduse viimine käiks nagu jalutuskäik turistile.
Terroristid saavutasid oma eesmärgi, sest USA tõmmati kurnavasse sõtta Iraagis ja Afganistanis ning ta kaotab need mõlemad. Sealjuures saavad nad tappa okupante suhteliselt lihtsalt, sest rindejoon puudub ja tsiviilisikute sekka on kerge peitud. Armee vastulöök aga tapab rahulikke inimesi ja toob sellega üha uusi võitlejaid terroristide ridadesse.
Täpsustusena olgu öeldud, et terrorismi(hirmu all hoidmist) on praktiseerinud ka praegused arenenud riigid. Näiteks Iisraeli riik sündis sellest, et juutide organisatsioon lasi õhku Kuningas Davidi hotelli, sest võitlesid nii brittide okupatsiooni vastu. Pärast seda on pommide panemine, pantvangide võtmine ja salamõrvad need vahendid, millega ka teised rahvad loodavad endale riiki saada, näiteks palestiinlased.
Eurotsooni jaoks oli ka tähenduslik päev, sest Küprosele taheti peale suruda hoiuste maksustamist, et katta riigi päästmist abipaketi ja täiendavate laenude abil. Ometigi selgus, et Küprose parlament polnud välismaal tehtud otsustega rahul ja hääletas sellele vastu, umbes 20.40 paiku. Seda kuulsin ka YLE uudistes, ETV vastav lugu oli varem valmis tehtud, kus Jürgen Ligi jutt ei olnud enam adekvaatne.
Küpros on 5. abi vajav riik. Sellega on 1/3 eurotsoonist juba abi vajanud. Küsimuseks jääb, kuivõrd kaua suudavad ülejäänud 12 riiki juurde maksta ja endale uusi võlgu teha, et seda ühist valeraha üleval pidada.