Teine Riigikogu ehk Rahvakogu

Vaatasin laupäeval Rahvakogu mõttetalgute ülekannet. Nägin, et internetis oli jälgijaid kuni 402. Kohale oodati 500 inimest, hääli andis vaid 315. Pooled osalejad oli üle 56 aasta vanad. Hiljem kuulsin raadiost väidet, et see pidavat olema esinduslik valim. Mäletan oma kuulatud loengutest, et Eesti suuruse riigi jaoks on esindusliku valimi suurus 1100 kuni 1300 inimest. Erakondade populaarsust uuritakse ka tuhande küsitletavaga, kelle seast siis arvestatakse neid, kellel on eelistus.

Mind hämmastas, et nägin samu nägusid, kes olid ka varem meedias tuttavaks saanud. Täiesti tundmatuid oli vaid veerandil või viiendikul juhtumitest. Mida uut olekski öelda Silver Meikaril, Marju Lauristinil, Sergei Metlevil, Olev Kenk´il (Isamaaliidu ajalehe Tribüün kunagine toimetaja), Juhan Kivirähkil (koalitsiooni ihusotsioloog) või ka Rain Koolil (kes ei suutnud aastaid tagasi isegi sõna Keskerakond välja öelda ja leiutas selle asendamiseks varjunime, hiljem kärkis oma blogis, et ma ei tea Soome parteidest).

Täna kuulsin raadiost, et Mihkel Mutt (IRL-i meelne kirjanik, äkki isegi kandideerinu või nende liige) kahtlustab rahvakogu taga sotsiaaldemokraate. Võimul olevad poliitikud kardavadki seda, et tuleb keegi teine ja asendab nad ära. Selle pärast ka kriitika.

Mina mäletan 1. mail 2009. aastal toimunud Minu Eesti mõttetalguid. Nendest tegi päeva jooksul ülekande ka ETV2. Just hiljuti vaatasin selle ürituse kokkuvõtva telesaate esimest osa. Räägiti täiesti mõttetust tegevusest, näiteks Telliskivi loomelinnakust, mahetoidu(kartuli) kasvatamisest ja tarbijateni viimisest, varjupaigas olevate koerade jalutama viimisest ja muidugi Lasnamäe rohestamisest ehk puude istutamisest. See viimane oli midagi integratsiooni laadset, sest Rainer Nõlvak rääkis teleuudistes tookord vajadusest lähendada eestlasi ja venelasi, sest ansipi pronksiöö oli tühistanud eelmiste aastate pingutused ja rahvastikuministrite kulutatud sajad miljonid krooni. Näiteks Paul-Eerik Rummo ajal olid kõik ametnikud Reformierakonnast, mis on omamoodi korruptsiooni ilming.

Mis saab Rahvakogu ettepanekutest edasi?

Kas tõesti saab lubada teise parlamendi või variparlamendi loomist, mille ettepanekud jõuavad põhiseaduse alusel loodud parlamendis arutamisele ja äkki isegi seadusteks? Näib küll, sest täna oli Toomas Hendrik Ilves isiklikult neid ettepanekuid üle andmas. Ta võis seda teha julge südamega, sest oma praeguse ameti sai ta tänu kolme partei kokkuleppele ning Rahvakogu ei toetanud ettepanekut presidendi otsevalimisest. Vastav eelnõu on praegu menetluses, selle algatas Keskerakond. Urmas Reinsalu võib ka rahulikumalt hingata, sest tema 2004. aasta valimislubadus jääb realiseerimata. Ta lubas Euroopa parlamendi valimistel, et 2006. aastal saab rahvas ise presidendi valida.
Asja asus summutama ka Reformierakond. Kuulsin raadiost Ansipi sõnu: „Head mõtted on alati teretulnud ja leiavad Riigikogus sooja vastuvõtu./…/ Seaduse muutmine ei saa iseenesest olla eesmärk.“

Mulle tundub küll, et läbi võiks minna valimiskünnise alandamine 3% peale, sest neli parteid ei näe tõsist konkurenti rohelistest või endistest rahvaliitlastest. Erakonna asutamine 200 liikmega on juba vähem kahtlane. Mulle tundub isegi see arv liiga suur. Näiteks Venemaal (ca 130 miljonit inimest) saab partei asutada 500 inimesega. Eesti puhul oleks see siis 5 inimest, sest Venemaal on meist umbes 100 korda rohkem inimesi. Rain Rosimannus pakkus välja 2 inimest, nagu tavalise MTÜ puhul. See oli ilmselt teadlik häma, et saaks teha Autorollo, Fidenteri ja Galojani parteid, mis siis nõuaksid kaitset tagakiusamise eest, vabandust, kriminaalse tegevuse uurimise vastu.

Pean taaskord ennast kordama, et uue partei tegemiseks pole näha metseeni. Järelikult on Rahvakogu maksimaalne saavutus rahulolematuse hajutamine ja jääkeldrisse panek. Sealt võetakse siis uuesti välja kui valitsusliit vajab oma positsioonide kindlustamiseks lisajõude. Nagu seda olid rohelised ja Strandberg.
Minu jaoks ei ole sotsiaaldemokraadid tõsine opositsioon. Nagu on kontrollitud opositsioon, kelle kett on just nii pikk kui ansiplased lasevad sellel olla. Tuleks meelde tuletada, et isegi Mõõdukatena olid nad valitsuses koos Reformierakonna ja Isamaaliiduga (praegune IRL). See näitab nende tegelikku veregrupp. Samuti on Sven Mikser nende esimehena kõige kindlam garant, et koostööd Keskerakonnaga ei tule. Seal on see poja ja isa suhe ehk alles pärast Edgari lahkumist saab Sven ilma pingeta suhelda keskerakondlastega. Iseasi muidugi, kas on Keskerakonda pärast Edgarit. Pigem on see palju väikseid 200 liikmelisi fraktsioone, mis hääbuvad Sinise parteina.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga