Hussein – Yes we scan

Presidentide teine ametiaeg on probleemne, sest võib lõppeda suure ebaõnnestumisega. Richard Nixon jäi teisel ametiajal vahele oma poliitiliste vastaste pealtkuulamisega (Demokraadid) ja ajalugu tunneb seda Watergate´i skandaalina. Bill Clinton andis järele oma ihadele Monica Lewinsky vastu ja Oraalkabinetis toimunu viis üsna lähedale tema tagandamise (impeachment of bill clinton on praegu Google soovitus nr 2) hääletamiseni. Oma raamatus ta eitas, et selle varjutamiseks alustas Kosovo pommitamist. Kolmas näide oli Georg Walker Bush, kelle ajal Iraagi okupeerimine muutus kurnavaks sissisõjaks autopommidega, ehitusbuum sai läbi ja sub-prime laenudest koosnevad aktsiad viisid panganduse kriisi ning päästeplaanide tegemiseni(sajad miljardid dollarid abiraha). Samuti USA välisvõla mitmekordistumine, mis Barack Obama ametisse asumise ajaks oli jõudnud temponi suurusjärgus 1 triljon dollarit aastas.

Pärast 2008. aastat tulnud Barack Obamal oli esimene ametiaeg raske, sest tal tuli tegeleda majanduse probleemidega (töötus) ja võlakriisiga (sh pankade, autotööstuse ja rahvusriikide päästmine). 2012. aasta tagasi valimine oli Nobeli rahupreemia saajale pigem suuremeelne võimalus eelneva presidendi vigade parandamisega jätkata. Praeguseks ajaks on siiani sulgemata Guantanamo vangilaager, kus 11 aasta jooksul kinni hoitud inimestele pole langetatud ühtegi kohtuotsust. Praegu on seal ka näljastreik ning vangide sundtoitmine. Iraagi sõja on ta lõpetanud, väed on välja toodud aga alles jäi etniliselt ja usuliselt lõhenenud riik, kus endiselt plahvatavad autopommid ja demokraatiast ning turvalisust on vähem kui Saddam Husseini ajal.

Viimasel ajal ilmsiks tulnud PRISM ehk internetis info kogumise ja inimeste järgi nuhkimise programm võib kujuneda sama hävitavaks kui Watergate Nixoni jaoks. Suurfirmad on proovinud vähendada kahju väidetega, et infot anti vaid tuhandete inimeste kohta ja mitte kümnete või sadade tuhandete kohta. Sellega nad proovivad vähendada oma vastutust riigiga koostöö eest, mis oli seadustest väljaspool. Ilmselt oleks pahameel poole väiksem kui seadusega oleks firmadele taoline kohustus pandud ja see oleks avalik. Siiani elati teadmises, et inimene annab oma andmed erafirmale, kes muudab need siis sotsiaalmeedias väärtuseks aga neid ei saa riik. Praegusel juhul on tekkinud olukord, et endast postitatud pildid ja sõpradele kirjutatud tekstid on läinud otse luurajatele ligipääsetavasse keskkonda. See on sama kui teha koopia oma andmetest pealtkuulajatele.

Taoline massiline jälgimine on inimeste vabadust pärssiv. See on politseiriigi algus. Väike tsensor inimese sees hakkab talle nüüd meenutama, et ära ühte või teist asja tee kui tahad mõelda oma heaolule ka järgnevatel aastatel. Liiga palju enda kohta avaldada ei ole hea. Sotsiaalmeedias avaldamine pole üldse hea.

Usama bin Ladin on maailmale tuntuks saanud oma CIA kaastöötajana saadud nime Osama bin Laden järgi ja tundub, et tema eesmärk õõnestada ja vähendada jänkistani ning teiste riikide inimeste vabadusi on õnnestunud. Tal on olnud edu inimeste hirmu all hoidmises ehk terroris. Võtame näiteks lendamisega kaasneva ebamugavuse ja kontrollide suurenemise, telefoni positsioneerimised ning internetis jälgimised. Isegi kui Osama on praeguseks enam kui 2 aastat surnud, jätkub meie vabaduste vähenemine. Selle eesotsas on Barack Hussein Obama, kes on USA presidendi ametis. See on kurb kui hea inimene peab tegema räpaseid asju nagu seda on PRISM projekti jätkuda laskmine.

2008. aastal tuli Barack Hussein Obama oma USA presidendi valimiste kampaanias välja loosungiga Jah, me saame (Yes We Can) aga juba siis oli õigem seda nimetada Jah me skännime (Yes We Scan). Väljendasin seda mõtet ka ühe foto "täiendamisega".

2008. aastal tuli Barack Hussein Obama oma USA presidendi valimiste kampaanias välja loosungiga Jah, me saame (Yes We Can) aga juba siis oli õigem seda nimetada Jah me skännime (Yes We Scan). Väljendasin seda mõtet ka ühe foto “täiendamisega”.

Mina ei usu enam muutust (Change), millest Obama samuti rääkis oma kampaanias. Pigem on möödunud aastad näidanud, et sealne sõjatööstus on allutanud oma huvidele demokraatia ja riigi valitsemise. Miks muidu siis peeti maha Afganistani ja Iraagi sõda kui mitte ladudesse kuhjunud pommide, kuulide ja rakettide ärakasutamiseks. Parem lasta need Bagdadi (Tomahawk a 2 miljonit $ rakett) kui aegumise tõttu hakati utiliseerima.

Vaatasin eile Hussein Obama esinemist Berliinis. Ta oli klaasist akvaariumis Brandenburgi värava juurde kogunenud inimestele vaatamiseks. Või teistpidi mõelduna, vaatas tema maailma läbi klaasi. Varasemad presidendid said rahvale rääkida ilma vahel oleva klaasita. Nüüd nad kardavad, on terrori hirmus ennast eemaldanud rahvast. Ka Lennart Meri lasi oma maja ümber ja merre aia ehitada, sest ta hakkas ka rahvast kartma. Ausal ja õiglasel poliitikul ei ole rahvast vaja karta, sest rahvas kaitseb teda ise. Silmakirjalik jutt on viinud selleni, et poliitikud peavad ennast varjama turvameeste ja klaasi taha. Milleks siis üldse väljakule minna kui klaasi peegeldumine rikub ka fotod ära. Oleks võinud ju siis kohale tuua tanki, panna Obama selle sisse, luugist suunata sisse kaamera, pilti edastada kaableid pidi hiiglaslikul ekraanil ja juttu lasta suurtest kõlaritest. See oleks ju veelgi turvalisem või kuidas?

Rahvalt vabaduste äravõtmine ongi toonud vabaduste vähenemise ka poliitikule endale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga