Väsimus parteidest

Olen rahul, et Andrus Ansip sai aru oma poliitika läbikukkumisest ja otsustas lahkuda. Olematuks muutunud majanduskasv, tõusvad hinnad ja jutud töötajate nappusest on selle ilmekas tõestus.

Vaatasin 2. märtsil toimunud Reformierakonna üldkogu. See oli põnev oma kontrollitud korraldamises. Mingit arutelu ei toimunud, sõna said vaid partei tippu kuuluvad inimesed ja oma ametikohast tuleneva ettekande tegemiseks. Ainus erand oli Siim Kallas, kes hetkel on struktuuri väline ja soovis volitusi uue valitsuse moodustamiseks. Hääletused olid kollaste lipukeste lehvitamisega, vastu ja erapooletuid hääli ei loetud. Samuti ei fikseeritud hääletajate täpset arvu, sest vastavad inimesed, kes oleksid tõstetud lippe lugenud, lihtsalt puudusid. Isegi kommunistlikus parteis oli ilmselt põnevam, sest nemad ei piirdunud ühe kandidaadiga ja oli vähemalt valiku illusioon.

Siim Kallas on ära kurnatud kronu. Tema valitsus oli aastatel 2002-2003 Eesti ühiskonnale ainult sellest aspektist hea, et paremalt greenist rohkem keskele. Vähendas käibele tulnud fraasi Kaks Eestit, mis oli alguse saanud 2001. aasta kevadel kui mäletan õigesti ja mille järel Arnold Rüütel sai presidendiks. Ühiskond soovis inimnäolisemat poliitikat.

Tosin aastat hiljem on alusetu oodata, et Siim Kallas võiks pakkuda inimnäolisemat poliitikat kui Andrus Ansip. Tema nägu on elavam(pole mask) ja hääletoon ka muutub rohkem aga ta on liiga mugav(vana) millegi muutmiseks. Pigem on see olukord vana majaga, kus elanikud on rahulolematud remondi tegemata jätmise pärast ja siis võtab koosolek vastu otsuse, et vahetame juhatuse esimehe välja ja äkki värvime mõne seina uue värviga üle.

Sisuliselt ei ole Siim Kallaselt midagi uut ega ammugi mitte ühiskonnale head oodata. Minu jaoks on märgilise tähtsusega tema esimese ametiaja aastavahetuse intervjuu (2002. lõpus) ETV-le, kus Indrek Treufeldt küsis temalt: “miks on piimalehma toetus suurem kui lapsetoetus?” Käesoleval aastal möödus 10 aastat sellest päevast kui Kallase järel tulnud Juhan Partsi valitsus otsustas tookordse 150 kroonise lapsetoetuse kahekordistada 300 krooni peale. Sinna on see jäänud kogu Andrus Ansipi 3 valitsuse ehk ligi 9 aasta ajaks.

Pean võimalikuks, et Andrus Ansip tuli tagasi, sest tema ametikoht Brüsselis hakkas kõikuma. Veebruari algupoolel oli raport EL-i korruptsioonist, mis nimetas tekitatava kahjuna igal aastal 130 miljardit eurot (seda on rohkem kui liidu aastane eelarve sh Eesti toetused) ja võib eeldada, et märgatav osa sellest pannakse toime Siim Kallase haldusalas ehk infrastruktuuri projektidega (ülekulu). Teine võimalus võib olla VEB fondi ümber toimuv uurimine, mida Kallasel on peaministrina kergem takistada kui kõrge ametnikuna (riikide ülesena!) kusagilt kaugelt-kaugelt Brüsselist.

Välismus on kõigi nelja partei suhtes, sest neid on liiga vähe toimiva valitsuse moodustamiseks ja kohalik poliitiline eliit on ennast igati diskrediteerinud. Oleks vaja mingit uut algatust aga mida Kristiina Ojulandi taolist projekti, kus ei saada isegi nime valikuga esimesel korral hakkama. Samuti ei näe ma raha(sponsorit), kes seda toetaks. Kurb mõelda, et valimised on juba 25. mail ja minu tunde põhjal tuleb osalus tagasihoidlik, umbes nagu Res Publica valitsemisväsimuse perioodil 2004. aastal.

Virgo Kruve

Siia kirjutan oma mõtteid ja tähelepanekuid Eesti elust. Mõnikord lisan ka teemakohaseid pilte, mis on minu tehtud kui pole nimetatud teist autorit/allikat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga